Geenikirjutustehnika CRISPR-Cas9 võiks olulisel määral muuta arvestatavat osa tervishoiusüsteemist ja arstiteadusest. CRISPR-i abil võiksid teadlased ja arstid teoreetiliselt patsiendi genoomi „käigu pealt“ ümber kirjutades ravida kõikvõimalikke pärilikke haiguseid lihtsa, mitteinvasiivse protseduuri abil.
Vähemalt selline oli esialgne kava. Tegelikkuses on CRISPR-i kasutamine üsna keeruline ning kõik katsed rakendada seda inimpatsientide peal toovad kaasa vajaduse väga keeruliste tehniliste protseduuride järele. USA-s California osariigis tegutseva Stanfordi ülikooli uurimisrühma teadlased leidsid hiljuti koguni, et suurem osa inimestest võib juba olla CRISPR-i mõjude suhtes üldse immuunne.
Uurimuse tulemused avalikustati avaldamiseelse artikli kujul, mis tähendab, et seda pole veel ei eelretsenseeritud ega ka teadusajakirjas avaldatud. Sellest hoolimata on uurimus juba pälvinud arvestatavat tähelepanu geneetikaekspertide hulgas.
Osa geenikirjutussüsteemist CRISPR pärineb bakteritelt, kes rakendavad seda sageli kaitserelvana viiruste ja teiste bakterite rünnakute vastu. CRISPR avastati 2012. aastal ja seda kohandati nii, et see suudaks ümberkirjutatud DNA-d inimorganismi rakkudesse toimetada, kuid olemuselt on see siiski bakterioloogilist päritolu. See tähendab, et meie immuunsüsteemid on tõenäoliselt arenenud sellega võitlema.
Probleemi tuumaks on valk nimetusega Cas9, mis osana
geenikirjutuskompleksist CRISPR-Cas9 otsib üles ja lõikab välja täpselt määratletud DNA-lõigud. Ilma valguta Cas9 CRISPR-tehnika ei töötaks, kuid just selle konkreetse valgu vastu on meie organism õppinud võitlema. Reeglina esineb valku Cas9 kahjulikes bakterites nagu Staphylococcus aureus ja Streptococcus pyogenes, mis põhjustavad vastavalt stafülokokk- ja streptokokk-nakkuseid, mistõttu on tegelikult hea, et meie immuunsüsteemid nende valkude vastu võitlevad.
Küll aga kujutab see asjaolu takistust teadlastele, kes püüavad õppida kasutama CRISPR-it inimpatsientidel. Uurijad rakendavad juba immuunreaktsioonist „mööda hiilimiseks“ mitmesuguseid võtteid nagu CRISPR-i kasutamine ainult kehaväliselt või piirkondades, kuhu immuunrakud ei ulatu, kuid lõpuks võib siiski tekkida vajadus Cas9 hüljata ja leida mõni muu valk, mis meie organismi nakkuskaitsereaktsioone ei käivita. See võib CRISPR-i-uurijate jaoks tähendada tõsist tagasilööki juba lähemas tulevikus.
