Surma külvav superbakter saadi kontrolli alla
Metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus (MRSA) on enamasti haiglates leviv ja antibiootikumide ravile allumatu superbakter, mis ainuüksi USA-s põhjustab iga aasta 19 000 inimese surma — seda on rohkem, kui AIDS-i põhjustatud surmajuhtumeid. Norras kasutusele võetud meetod näitab aga, et neid surmasid oleks küllalt lihtsalt võimalik vältida, vahendab Novaator agentuuri AP uudist.
Umbes üks protsent kõigist arenguriikides elavatest inimestest kannab MRSA-d oma nahal. Enamasti on bakter ohutu, kuid kehasse näiteks läbi kriimustuse sisenedes võib see osutuda surmavaks. MRSA levib kiiresti haiglates, kus haigustest nõrgestatud inimesed on vastuvõtlikumad, kuid haiguspuhanguid on olnud ka vanglates, spordisaalides ja isegi randades.
“On väga kurb, et kohati sureb selle bakteri tõttu väga palju inimesi, kuna oleme Norras näidanud, et MRSA-d on võimalik kontrollida ilma erilise vaevata,” ütleb Oslo MRSA-ekspert Jan Hendrik-Binder. „Selleks tuleb aga sellesse ohtu tõsiselt suhtuda, sellele tuleb tähelepanu pöörata ja ei tohi alla anda.”
Maailma terviseorganisatsiooni andmetel on haigustekitajate hulgas leviv antibiootikumiresistentsus üks tõsisemaid meie planeeti ähvardavatest terviseprobleemidest. Ravimite väärkasutamine ja ülekasutamine on põhjustanud mutatsioone varem ravitavates haigustes nagu tuberkuloos ja malaaria, muutes nende ravimise raskemaks ja mõnikord võimatuks. Norras leitud lihtne lahendus annab aga lootust paremale tulevikule.
Norra mudel on üllatavalt lihtne. Esiteks kirjutavad arstid Norras välja vähem antibiootikume kui kusagil mujal, seega on haigustekitajatel raskem resistentseks muutuda. MRSA-ga nakatunud patsiendid isoleeritakse ja bakteriga nakatunud meditsiinitöötajad saadetakse koju. Arstid uurivad iga MRSA juhtumit põhjalikult, küsitledes patsiente nende reiside kohta ja testides kõiki, kes nendega kontaktis on olnud.
“Me ei kirjuta antibiootikume välja igale inimesele, kellel on palavik. Me soovitame neil vastu pidada ja oodata ning anname enesetunde parandamiseks Tylenoli,” ütleb norra arst John Birger Haug. Oma rolli mängivad kindlasti ka Norra tugevad sotsiaalsed garantiid — haigetele inimestele ja haigete lastega vanematele makstakse rahulikult kodus paranemise ajal palka. Ravimite reklaamimine on aga üldse keelatud, mistõttu patsiendid ei oskagi arstilt kangete ravimite väljakirjutamist nõuda.
Kuigi norralased ise suudavad superbakterit kontrollida, teevad muret inimesed, kes bakteri reisidelt kaasa toovad. Peaaegu kõik eelmisel aastal MRSA-diagnoosi saanud inimesed olid välisriikides käinud.
Norras on vaid ühe protsendi kõigist stafülokoki-nakkuste puhul tegemist MRSA-ga, samas kui selles osas maailmas juhtpositsioonil olevas Jaapanis on see protsent koguni 80, Iisraelis 44, Kreekas 38, USA-s 63 ja Suurbritannias 45.
Kas Norra programm töötaks ka mujal? Mitmed näited kinnitavad, et töötaks küll. Suurbritannias Kings Lynnis asuva Queen Elizabethi haigla mikrobioloogi Lynne Liebowitzi eestvõtmisel paluti sealsetel arstidel lõpetada kahe teadaolevalt MRSA nakkuse levikut lihtsustava antibiootikumi kasutamine. Vaid kuu aega hiljem hakkasid MRSA juhtumid vähenema ning see trend jätkub tänaseni. Kui viis aastat tagasi oli selles haiglas 47 MRSA juhtumit, siis eelmisel aastal vaid üks
Kui kuuldus Liebowitzi edust levis, palusid tema abi ka teised haiglad. Praeguseks on ta oma eksperimenti sama edukalt korranud juba neljas haiglas.“See on tõsiselt närvesööv, et inimesed surevad nakkusesse, mida saaks vältida,” ütleb ta.
Jaapani kõrgtehnoloogiaga varustatud ülimodernsetes haiglates sureb MRSA nakkusesse igal aastal 17 000 inimest. Tokyo Juntendo ülikooli haigla nakkustearsti Satoshi Hori sõnul kirjutavad arstid välja liiga palju antibiootikume, kuna ravimifirmad annavad neile raha ravimite soovitamise eest patsientidele.
Hori enda haiglas kirjutatakse antibiootikume nüüd välja vaid nendele, kes seda tõsiselt vajavad, nakkust kandvaid inimesi uuritakse põhjalikult ja isoleeritakse. Praeguseks on selles haiglas MRSA juhtumite arv langenud kahe kolmandiku võrra.
MRSA leviku vastaste programmide eest tasumisega pole neid kasutusele võtnud haiglatel siiani probleeme olnud — tunduvalt rohkem hoitakse kokku üha väiksema arvu nakatunute ravi pealt. Lisaks arstidele saavad oma osa anda ka patsiendid, andes haigustele taandumiseks vaid veidi rohkem aega ning mitte nõudes oma perearstilt iga köha korral antibiootikume. Kui antibiootikumiresistentsuse levikut kontrolli alla ei saada, võime peagi olla tagasi aastas 1913, kui antibiootikume veel polnud ning iga väiksemgi operatsioon võis nakkusohu tõttu lõppeda surmaga.
