Storegga tsunami ja Trænadjupeti müsteerium ehk miks üks purustas ja teine mitte



Miks on nii, et mõni ookeanipõhjas aset leidev maalihe toob kaasa hävitava tsunami, samas kui teine, sama suur lihe tekitab vaid pinnavirvendust? Vastus võib peituda setete lihkumise dünaamilistes iseärasustes. Kaskaadina langevad lihked võivad olla problemaatilisemad, aste astme haaval lihkuvad massiivid aga on reeglina vähem ohtlikud.

Veidi rohkem kui 8000 aastat tagasi toimus Norra ranniku lähistel üks ajaloo suuremaid teadaolevaid veealuseid maalihkeid. Storegga lihkeks ristitud sündmuse käigus muutis asukohta Šotimaa pindalast suurem merepõhja-piirkond, mis kutsus Atlandi ookeani põhjaosas esile ülivõimsa tsunami.

Shetlandi saartel kuhjas hiidlaine risu merepinnast 20 meetrit kõrgemale ning võimalik, et praegusaja Ühendkuningriigi kirderannikut moodustavatel aladel hääbusid selle metsiku hävitustöö tõttu mitmed kogukonnad. Huvitaval kombel ei sündinud teise samas piirkonnas 4500 aastat tagasi toimunud mastaapse nn Trænadjupeti veealuse maalihke tulemusel ühtegi hävitavat hiidlainet.

Selgitamaks välja, miks kahe allvee-maalihke tulemused olid nii erinevad, töötasid Norras Oslos tegutseva geotehnilise instituudi uurija Finn Løvholt ja kolleegid välja eri tüüpi lihete raalmudelid ning võrdlesid nende tsunamitekitamis-potentsiaale.

Seotud lood:

Esimene mudel, nn taanduv lihe (ingl retrogressive slide) algab nõlva aluselt ja vallandab energiat massiivhaaval, väiksemate lihete järk-järgulise jadana. Teine mudeldatud merepõhja-varing, nn rusulihe (ingl debris slide) saab alguse küll samamoodi nagu taanduvad lihked, kuid protsess levib seejärel palju kiiremini mööda nõlva ülespoole, tuues kaasa mitmete settemassiivide varisemise korraga.

Loe veel

Løvholt ja kolleegid avastasid, et Storegga lihe võis praeguseni nähtavaid kahjustusi tekitada vaid juhul, kui nõlval tekkis kiiresti liikuv rusulihe, mis nihutas kogu 3000 kuupkilomeetri suurust massiivi edasi praktiliselt ühekorraga. Asjaolu, et Trænadjupeti lihkega tsunamit ei kaasnenud, on kõige lihtsam selgitada sellega, et nõlva moodustavad settekihid varisesid järk-järguliselt, liigutades lõpuks sama suurt kogust setteid, kuid tehes seda etapiviisiliselt, kusjuures ükski järk eraldi võttes polnud tsunami eilekutsumiseks piisavalt mastaapne.

Seni arvati, et tsunamite tekkimine massiivsete merepõhjalihete tagajärjel on peaaegu vältimatu, uued tulemused annavad aga mõista, et võib-olla pole muretsemiseks tegelikult nii palju põhjust. „Paljud hiiglasuured lihkepotentsiaaliga settemassiivid mandrilaamade piiridel ilmutavad taanduvate lihete laadseid arengud ning meie tulemused annavad mõista, et mõned maalihked võivad olla varem arvatust vähem tsunamitekke-ohtlikud isegi hoolimata nende määratutest mahtudest,“ märkis Løvholt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised