Pikka aega on uurijad arvanud, et sõjalise ründetehnoloogiaga nagu soomusautod ja ründe-reaktiivlennukid on hõlbus sõja kestust kärpida. Samuti on üldlevinud seisukoht, et kui ründetehnika on kaitsetehnikast tõhusam, on sõda alustada tulusam, vahendab Science Daily.

“Ehkki taolist stsenaariumit võib kohata mõnedes sõdades, kus agressor on ilmselges ülekaalus, ei pea see paika keskeltläbi. See tähendab, et sõjalise tehnoloogia areng pole andnud ründeväele eeliseid vähemalt selles osas, mis puudutab sõja kestust,” selgitab Göteborgi ülikooli politoloogiateaduskonnas äsja doktorikraadi kaitsnud Marco Nilsson.

Uurimaks ründetehnika mõju sõjalise konflikti kestusele analüüsis Nilsson statistiliselt kõiki riiklikes süsteemides vahemikus 1817-1992 aset leidnud sõdasid. Huvitaval kombel ei täheldanud ta üldse mitte mingisugust mõju.

“Avastasin, et tegelikkuses piiravad ründesuunitlusega tehnoloogia potentsiaalseid eeliseid näiteks maastiku eripära, tehnoloogilise arengu tase, sõjaväelaste väljaõpe, kliima, ilm ja reeglid. Taoliste piirangute tõttu ei võimalda ründesuunitlusega tehnoloogia riigil tavaliselt vaenlasest nii hõlpsalt “üle sõita” kui loodetakse. Kui rünnatud riik just otsekohe kokku ei varise, määravad enamiku sõdade kestuse läbirääkimised,” ütleb Nilsson.

Kui kaks omavahel sõdivat riiki saaksid läbirääkimistelaua taga koos maha istuda ja rajada oma nõudmised ainult sõjalisele võimsusele, oleks neil lihtne jõuda relvastatud konflikti mõlemale poolele vastuvõetava lahenduseni — tugevam pool esitaks suuremaid nõudmisi ja nõrgem lepiks nendega. Tegelikus elus juhtub nii aga haruharva. Nilssoni nelja eri sõja (1939. aasta Talvesõda, 1941-1943. aasta Jätkusõda, Iraani-Iraagi sõda aastail 1980-1988 ning India ja Pakistani vaheline sõda aastal 1965) analüüs näitab, et riigid ei toetu läbirääkimistel esitatud nõudmistes alati sõjalisele võimsusele.

“Suur probleem tekib siis, kui riigil on ründeootused, mis ei kattu lahinguväljal aset leidva tegelikkusega. Taolised pealtnäha ebareaalsed ootused võivad tuleneda näiteks veendumusest, et jumal sekkub sõja käiku ja mõjutab selle tulemust. Teine võimalus võib olla näiteks, et riik loodab ründevõimet väga peatselt parendada,” ütleb Nilsson.

Paraku astuvad mõned riigid sõtta ootusega, et nende sündesuunitlusega tehnoloogia tagab kiire edu. Seega võib liigne lootmine ründetehnoloogiale suurendada uute sõdade puhkemise riski ning kiirendada võidurelvastumist — mille ainsaks põhjuseks on otsustajate ebapädevus. Sõjalise tehnoloogia potentsiaalsete võimaluste ja piirangute parem mõistmine võiks aga aidata vältida pikaleveninud ja kulukaid sõdasid tulevikus.