Selgrootud kosmonaudid teevad ajalugu

Väike samm loimuritele, hiigelhüpe loomariigile: meie planeedi vastupidavaim olend elas üle kosmosereisi.

Kui mõned vintskemad bakteriliigid välja arvata, oleks iga muu olend hukkunud — ent loimurite (Tardigrada) jaoks oli retk maailmaruumi umbes sama kurnav kui põuaperiood koduses samblamättas, vahendab võrguajakiri Wired.

“Neil on küünised ja silmad. Nad on päris loomad. Ning see on esimene kord, kui seesuguse loomaga kosmoses katseid tehti,” kinnitab Atmosfääri- ja Kosmosemeditsiini Instituudi (Institute of Aerospace Medicine) mikrobioloog Petra Rettberg.

Kaheksajalgsed selgrootud loimurid on inimsilmale nähtavad ning neid leidub kogu maailmas. Äärmusliku puuduse tingimustes suudavad nad ainevahetuse peatada ning parandada tugeva kiirgusega tekitatud DNA-kahjustusi — viimane fenomen ongi teadlastes uudishimu äratanud ning sundinud loimureid Maa orbiidile paiskama.

“Kahjustuste parandamise kiirus, tõhusus ja täpsus kõigub, kuid nende ulatus on põhimõtteliselt ühesugune,” selgitas Rettberg, kes aitas konstrueerida mullu septembris riiklike kosmoseagentuuride konsortsiumi poolt avarustesse läkitatud tehiskaaslase Foton-M3 loimuripaaki.

Loimurid viid enne starti anhüdrobiootilisse seisundisse, mille vältel nende ainevahetus aeglustub 10 000 korda. See lubab neil taluda vaakumit, nälga, veepuudust ning temperatuurikõikumisi vahemikus enam kui 150 miinuskraadist enam kui 150 plusskraadini.

Orbiidil loimurite paak avanes; osa neist kiiritas madal kosmiline kiirgus, teisi nii kosmiline kui filtreerimata päikesekiirgus. Kõik loimurid viibisid katse käigus kosmilises vaakumis.

Maale tagasi toodud, toibusid kosmilist kiirgust saanud loimurid edukalt ning paljunesid kiiritamata kontrollrühmaga võrdelises tempos. Päikesekiirguses praetud loomakeste virgumisprotsent oli madalam, aga tõik, et mõnedki neist ellu jäid, on märkimisväärne, rõhutas Rettbergi töörühm äsja ajakirjas Current Bilogy avaldatud artiklis.

Kuidas selgrootud ruumilendurid ennast kaitsesid, “jääb saladuseks”, kirjutasid uurijad. Rettberg on võtnud ülesandeks tuvastada asjassepuutuvad geenid — samm, mis võib osutuda oluliseks lävepakuks inim-DNA mõistmise ja parandamise vallas.

Loimurid võivad isegi osutuda võtmetegureiks maaväliste kolooniate rajamiseks ja säilitamiseks vajalike kohanduste väljatöötamisel, ehkki Marsi või Kuu toitainetevaeses keskkonnas loomakestel elulootust kauaks pole.

Siiski möönis Retberg, et esialgsete tulemuste põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha on veel vara. “Huvitav oleks teada, mil moel loimurite alalhoiu-mehhanismid erinevad bakterite ülilihtsatest ja kõrgemate organismide keerukamatest süsteemidest,” selgitas teadur. “Aga lisaks on see ka lihtsalt lõbus.”

Tõlkinud Mart Kalvet.