Suutmatus seda küsimust lahendada võib tunduda pentsik. Lõppeks võib ju sellest sõltuda väga paljude inimeste elu ja tervis. Kui suur kogus soola on tervisele kasulik? Võiks arvata, et nüüdisteaduse ja -tehnika arengute juures on vastuse leidmine lihtne.

Sadade uuringute tulemusi võrdlev hiljutine analüüs annab mõista, et konsensuse kujundamise teeb vähemalt osaliselt keeruliseks tõik, et eri järeldustele jõudnud teadlaste leerid tegutsevad sisuliselt rööpsetes tegelikkustes.

Üks seltskond uurijaid kirjutab töid soolatarbimise ohtlikkusest, viidates reeglina varasematele töödele, mis nende järeldusi toetavad.

Teised teadlased kirjutavad uurimusi, mis soola ohte olematuteks või tähtsusetuteks loevad, viidates enamasti uuringutele, mis nende seisukohta kinnitavad. Liiga vähe on neid, kes võtavad vaatluse alla enda veendumustele vastu rääkivaid tõendeid.

Columbia ja Bostoni ülikoolide teadlaste koostöös läbi viidud, ajakirjas International Journal of Epidemiology ilmunud ülevaateuuring tõstis esile veel ühe teguri, mis võib soolatarbimise uurimise veelgi keerulisemaks teha.

Nimelt paistab, et teadlastel ei õnnestu kokkuleppele jõuda isegi selles, mida pidada tõenditeks. Selles küsimuses ühisarusaam praktiliselt puudub.

Ülevaateuuring jättis arvesse võtmata küsimuse, millised uuringud olid tööstuse rahastatud. Hindamata jäi ka määr, mil teadlased uutest andmetest hoolimata lihtsalt oma juurdunud hoiakuid muutmast tõrguvad.

Igal juhul näitavad värsked tulemused, et soola ohtude teadusliku hindamise vallas eksisteerib tugev kallutatus senise olukorra säilitamise poolt ja samas jääb puudu tõsiteaduslikust mõttevahetusest, mille raames oleksid eri leerid valmis teineteist isegi ära kuulama.