Seks arenes välja kaitseks parasiitide vastu
Hoolimata sugulise vahekorra kesksest rollist bioloogias on selle puhul mõnes mõttes tegu evolutsioonilise müsteeriumiga. Mittesuguline paljunemine - nagu mikroobidel, mõnedel taimedel ja isegi üksikute roomajaliikide puhul - tundub igas mõttes mõistlikuma suunana.
Mittesugulise liigi igal üksikisendil on võime omal käel paljuneda. Sugulise liigi kaks isendit peavad vähemalt ühe järglase saamiseks aga jõud ühendama. See tähendab, et mittesuguliste liikide iga põlvkonna paljunemissuutlikkus on suguliste liikidega võrreldes kahekordne. Miks on siis valitsevaks strateegiaks suguelu, kui soololähenemine nii palju tõhusam paistab?
Ühe hüpoteesi kohaselt takistavad parasiidid sootute liikide liigvohamist, kirjutavad teadlased ajakirjas American Naturalist. Sootu olendi paljunemisel organism kloonitakse - tähendab, see valmistab iseendast täpsed geneetilised koopiad. Kuna kõigil kloonidel on samasugused geenid, on neil ka ühesugune vastuvõtlikkus parasiitide suhtes. Kui esile kerkib selliseid haavatavusi ära kasutav parasiit, võib see täielikult hävitada terve asurkonna.
Teisest küljest on sugulised järeltulijad geneetiliselt ainulaadsed ning nende haavatavus eri parasiitide suhtes enamasti isesugune. Seega ei pruugi parasiit, mis suudab hävitada mõned isendid, tingimata hävitada kõiki. See peaks sugulistel populatsioonidel teoreetiliselt aitama säilitada stabiilsust, samas kui sootuid asurkondi ähvardab parasiitide näol pidev väljasuremisoht.
Matemaatilistes mudelites selline stsenaarium töötab, kuid seni pole eriti uuritud, kas see ka looduses paika peab.
Siinkohal tuleb mängu Uus-Meremaa mageveejärvedes levinud rändtigu Potamopyrgus antipodarum. Antud liigi juures on põnev asjaolu, et seda esineb nii soolisel kui ka sootul kujul, mis annab teadlastele võimaluse kaht versiooni looduses kõrvuti uurida.
Jukka Jokela Šveitsi riiklikust veeteaduste ja -tehnoloogia instituudist EAWAG, Mark Dubdahl Washingtoni ülikoolist ja Curtis Lively Bloomingtoni Indiana ülikoolist alustasid tigude asurkondade kümnendipikkust vaatlust 1994. aastal. Jälgiti ja võrreldi sooliste ja sootute versioonide arvukust ning kummagi nakatumist parasiitidesse.
Töörühm leidis, et uurimistöö alguses külluslikult vohanud kloonid muutusid aja jooksul parasiitidele vastuvõtlikumaks. Sedamööda, kuidas parasiitnakkused levisid, kahanes kunagi arvukate kloonide hulk drastiliselt. Mõned kloonitüübid kadusid täielikult. Sooliste tigude asurkonnad jäid sama aja jooksul märksa stabiilsemaks. See vastab autorite sõnul täpselt parasiidi-hüpoteesi ennustatud tendentsile.
"Selliste ainult emaste pärilikkusliinide tõus ja langus osutus üllatavalt kiireks ja vastas parasiidi-hüpoteesi ennustustele," kinnitab Jokela. "Tulemused annavad mõista, et suguline paljunemine annab parasiidiküllastes keskkondades evolutsioonilise eelise."
Seega peame voodirõõmude eest tänama muidu halva mainega parasiite.
