Ühendkuningriigi Nottinghami ülikooli füüsika aseprofessor Tony Padilla pakub välja lihtsa ja ilusa kriteeriumi: „mõjukus sõna kohta“ (ingl impact per word). Tema käsitluses on „tähtis“ selline teadustöö, mis on lühike, ent äärmiselt laiaulatusliku mõjuga.

Padilla astmiku järgi oleks ajaloo olulisimaks artikliks 1950. aasta jaanuaris žurnaalis Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud John Nashi töö „Equlibrium Points in N-Person Games“ („Tasakaalupunktid n mängijaga mängudes“).

Vaid 333 sõna pikkuses artiklis kirjeldas toona 21 aasta vanune Princetoni ülikooli magistriõppe tudeng Nash hiljem mänguteooria nurgakiviks kujunenud printsiipi, nn Nashi tasakaalu (Nash equilibrium). Ta täpsustas sama kontseptsiooni oma aasta hiljem ilmunud doktoridissertatsioonis.

ekraanitõmmis

Nash postuleeris, et igas konkurentsimomenti hõlmavas stsenaariumis saavutatakse tasakaal juhul, kui kõik osalejad ehk „mängijad“ langetavad parimaid võimalikke otsuseid, võttes samas arvesse kõigi teiste osalejate strateegiaid. Liikluseeskirju järgivad ja õigel teepoolel sõitvad autojuhid on üks võimalik eluline näide sellisest olukorrast.

Nash demonstreeris matemaatiliselt, et sellised „tasakaalupunktid“ eksisteerivad igas võistluslikus olukorras, kuhu on hõlmatud lõplik hulk osalejaid ja strateegiaid.

Nash töötas oma idee välja John von Neumanni ja Oscar Morgensterni teedrajava mänguteooria-teemalise uurimuse baasil. Esialgselt hindas von Neumann ise Nashi tööd halvustamisi „triviaalseks“.

2004. aastal kirjutasid majandusteadlased Charles Holt ja Alvin Roth aga järgmist: „Mänguteooria, mille keskmeks on Nashi tasakaaluprintsiip, on kujunemas kõige olulisemaks ühiskonnateaduseid ühendavaks teooriaks.“

Russell Crowe kehastab John Nashi 2001. a filmis "A Beautiful Mind" (Foto: Universal / DreamWorks / Imagine)

Teenekas teadusajakirjanik ja aimeautor Erica Klarreich võttis töö olulise kokku nii: „Nashi tasakaalu-kontseptsioon on maamärk, mille alusel majandusteadlased ja muude valdkondade uurijad mõõdavad nii ratsionaalset käitumist kui ka puhtast mõistuspärast irdumise määra inimestel.

Aastate jooksul on see kontseptsioon heitnud valgust paljudele küsimustele majandusteaduse, psühholoogia ja isegi bioloogia valdkonnas.“

1994. aastal omistati John Nashile Nobeli majanduspreemia.