"On selge, et samasooliste isendite vaheline suguline käitumine ulatub palju kaugemale üldiselt tuntud näidetest, mis on valdavad nii teadus- kui aimekirjanduses, nagu bonobod, delfiinid, pingviinid ja äädikakärbsed," ütles uurimustöö juhtiv autor ja California Riverside'i ülikooli bioloogiateaduskonna teadusuurija Nathan Bailey.

Kõik pole aga nii lihtne, kui paista võib. Aruanne rõhutab ka, et samasooliste suhtlus ei ole liikideüleselt samane, ning et eri uurijad võivad kasutada sama terminit kvalitatiivselt erinevate nähtuste kirjeldamiseks, vahendab ScienceDaily.com.

"Näiteks võivad isased äädikakärbsed teha lähenemiskatseid teistele isastele sellepärast, et neil puudub geen, mis võimaldaks neil sugude vahel vahet teha," selgitas Bailey. "See on aga väga erinev isastest silmikdelfiinidest, kes samasooliste läbikäimise kaudu tugevdavad rühmasuhet, või emastest mask-albatrossidest, kes võivad paarisuhtesse jääda ning ühiselt poegi kasvatada elu lõpuni."

Bailey ja California Riverside'i ülikooli bioloogiaprofessor Marlene Zuk väidavad eile ajakirjas Trends in Ecology&Evolution avaldatud ülevaates ka, et ehkki paljud uurimused on läbi viidud samasoolise sugukäitumise evolutsioonilise päritolu mõistmise kontekstis, pole peaaegu ükski käsitlenud selle võimalikke evolutsioonilisi tagajärgi.

"Samasooliste käitumismallid - kurameerimine, selgaronimine või vanemlus - on jooned, mida võis vormida looduslik valik, elementaarne evolutsioonimehhanism, mis on jälgitav põlvkondadeüleselt," selgitas Bailey. "Meie uurimusi analüüsiv ülevaade annab ka mõista, et samasooliste sellised käitumismudelid võivad ka ise valikuliste jõududena toimida."

Valikuline jõud, mis on populatsioonile mõjuv äkiline või järkjärguline surve, mõjutab populatsiooni üksikisendite paljunemise edukust.

"Valikulistest jõududest rääkides kipume silmas pidama selliseid tegureid nagu ilmastik, temperatuur või geograafilised iseärasused, kuid sama hästi võime valikulise jõuna käsitleda ka ühiskondlikke tingimusi konkreetse loomapopulatsiooni sees," ütles Bailey. "Samasooline käitumine muudab neid ühiskondlikke olusid väga radikaalselt, kõrvaldades näiteks mõned isendid paljunemisvõimeliste loomade genofondist."

Bailey, kes töötab Zuki laboris, märkis, et uurijad on viimase kahe ja poole kümnendi vältel teinud suuri edusamme samasoolist käitumist üksikisendites esile kutsuvate geneetiliste ja neuroloogiliste mehhanismide ning nende asurkonnas esinemise tegelike põhjuste uurimises.

"Kuid nagu igal muul otseselt paljunemiseni mitte viival käitumisel - näiteks agressiivsusel või altruismil -, võivad ka samasoolisel käitumisel olla evolutsioonilised tagajärjed, mida on alles praegu analüüsima hakatud," ütles ta. "Näiteks võib isastevaheline paaritumine tsikaadidel teha otsest kahju isasele, kellele selga ronitakse, mis võib omakorda suurendada valikulisuse survet isaste kalduvusele vallandada kemikaali nimega panatsetüülnitriil, mis veenab teisi isaseid neile selga ronimast."

Ülevaade:

  • uurib tööd, mida on tehtud samasoolise käitumise algeid loomadel selgitavate hüpoteeside kontrollimiseks;
  • pakub raamistikku samasoolise käitumise kategoriseerimiseks - näiteks, kas see on kohandumuslik või ei, ilmneb tihti või harva; 
  • käsitleb seni samasoolisuse geneetikas tehtud avastusi, keskendudes eelkõige mudelorganismile äädikakärbes Drosophilale, ja inimolendeile; 
  • analüüsib seoseid inimeste sugulise sättumuse uuringute ja muude loomadega läbi viidud uurimistööde vahel, tõstes esile paljulubavaid suundi loomsete süsteemide uurimises.
Uurijad eeldasid, et artikliga seoses läbi loetud uurimused aitavad neil paremini mõista seda, kui suures ulatuses on loomade samasooline käitumine pärilik.

"Kui suur roll nende käitumiste avaldumises on geenidel võrreldes keskkonnateguritega?" küsis Bailey. "Seda ei tea me endiselt. Vastav teadmine aitaks meil paremini mõista käitumismudelite arengut ja seda, kuidas need mõjutavad muude omaduste evolutsiooni. Samuti oleks sellest abi püüdlustes mõista, kas tegu on millegagi, milleks asurkonna kõik isendid võimelised on, kuid mida väljendavad vaid üksikud."

Bailey soovitab oma evolutsioonibioloogidest kolleegidel, kes loomade samasoolist käitumist uurivad, võtta kasutusele mõned meetodid, mis on häid tulemusi andnud inimestega läbi viidud teadusuuringute raames.

"Näiteks on olemas hinnangud inimese sugulise sättumuse pärilikkuse tõenäosuse kohta, kuid muude loomade jaoks pole neid minu teada koostatud," ütles ta. "Teadlased on ka leidnud piirkondi inimese genoomis, mis võivad sugulise sättumuse kujunemist mõjutada, kuid peale äädikakärbse pole meil ühegi muu looma samasoolise käitumise geneetilise konstruktsiooni kohta küll sedavõrd üksikasjalisi andmeid."

Järgmiseks kavatsevad Bailey ja Zuk viia läbi katseid mõnedel ülevaates tõstatatud teemadel. "Meid huvitab küsimus, mis on selliste käitumismudelite evolutsioonilised tagajärjed," selgitas Bailey. "On need paaritumiskäitumise kujunemisel olulised või kujutavad endast lihtsalt täiendavat "taustmüra"? Me jätkame tööd emaste mask-albatrossidega, kes moodustavad samasoolisi paare ja kasvatavad koos poegi üles. Selle liigi samasooline käitumine ei pruugi olla hälbiv, vaid võis pigem tekkida alternatiivina levinumale paljunemisstrateegiale."