Seitsme riigi 31 teadlasest koosnev Global Carbon Project („ülemaailmne süsinikuprojekt”) East Anglia ülikooli ja Suurbritannia Antarktika-vaatluste keskkonnauurimiskeskuse British Antarctic Survey teaduri Corinne Le Quéré juhtimisel kasutas süsinikdioksiidi emissioonide seiramiseks eri riikide kogutud andmeid ja satelliitandmeid. Samuti rakendati mudeleid süsinikulõksude nagu ookeanide ja metsade süsinikuneelamisvõime prognoosimiseks, vahendab New Scientist.

Ajakirjas Nature Geoscience avaldatud artikli kohaselt looduslike süsinikulõksude võime inimeste poolt atmosfääri pumbatud CO2 neelata kahaneb. Uurimuse hinnangul võib CO2-emissioonide osakaal, mis igal aastal atmosfääri pidama jääb, viimase 50 aastaga olla kasvanud umbes 40 protsendilt 45 protsendile.

Selle tulemusena on see osa atmosfääri paisatud CO2-st, mis sinna püsima jääb, kasvanud ajavahemikul 1959-2008 umbes 0,3 protsenti aastas.

Fossiilkütuste põletamisel õhku paiskuva CO2 hulk on vahemikus 2000-2008 kasvanud tempoga 3,4 protsenti aastas, samas kui 1990. aastatel oli tempo vaid üks protsent aastas, väidab uurimus, süüdistades emissioonide kasvus Hiina majandusbuumi. Aastatel 2000-2008 kasvas emissioonide hulk maailmas 29 protsendi võrra.

Kui detsembris Kopenhaagenis toimuvatel kliimamuutuse-kõnelustel ei astuta samme kontrolli alt kaduvate emissioonide ohjeldamiseks, ootab Maa kliimat ees kuuekraadine soojenemine, hoiatab Le Quéré.

„Kui saavutatav kokkulepe osutub liiga jõuetuks või seda hakatakse eirama, ei piirdu soojenemine 2,5 või kolme kraadiga; pigem liigume viie- või kuuekraadise temperatuuritõusu suunas,” ütleb ta.

Ühendkuningriigi meteoroloogiateenistuse kliimamõjude osakonna juhataja Richard Betts leiab siiski, et praegu on liiga vara teha ennustusi pikaajaliste tendentside kohta.

„Aastast aastasse toimuvad muudatused globaalmajanduses avaldavad arvestatavat mõju ning praegu on liiga vara teha ennustusi pikaajaliste, jõuliste muutuste kohta,” ütleb ta. „Siiski, kui lubame emissioonidel takistamatult kasvada, on väga tõenäoline, et jõuame neljakraadise või suuremagi temperatuuritõusuni. Kui tahame, et tõusu määr ei ületaks kahe kraadi piiri, on meil emissioonide kärpimiseks tõesti vaid paar aastat aega.”

Teadlased väidavad, et suurem kui kahekraadine temperatuuritõus oleks katastroofiline nii ühiskonnale kui ka keskkonnale.