Saareribal loendati tuhat hüljest
Hülgeuurijatele annab see aga ideaalse võimaluse need suurtesse trobikondadesse kogunenud kaitsealused loomad õhust üle lugeda. Ehk siis täpsemalt öeldes — kõik poosetajate karjad üles pildistada ja hiljem nad fotodelt kokku lugeda.
Esimesel lennul piirivalvurite Cessnaga on sihtmärgiks Kunda lähistele jäävad Uhtju saared. “Läheneme saartele kaarega põhjatipust. Kalluta paremat parrast allapoole, katsu kõrgust kahesaja meetri peal hoida,” jagab Jüssi piloodile juhiseid, kui need saared hakkavad silmapiiril terendama.
Esimese julge pöörde peal tundub, et põhjapoolsel Uhtju saarel pole hingegi. Kuid naabersaar ja eriti sellest allapoole jääv sadakonna meetri pikkune kitsuke liivasäär kubisevad tihedalt külg külje vastas lesivatest hüljestest — justkui puunotid oleksid reas. Jüssi avab väikese lennukiakna, pistab sealt kaameraobjektiivi välja ja muudkui tulistab algul lennukit uudistavat ja seejärel vette kargavat hülgekampa pildistada. “Umbes sada viiskümmend,” pakub ta tiivaalust akent jälle kinni tõmmates.
Teine retk viib Lääne-Eesti saarte ümbrusesse. Ehk siis nagu asjatundjad ütlevad — seal juba näeb mõndagi. Üksteise järel mööduvad Selgrahu, Kadakalaid ning ridamisi teised rahud ja laiud. Osa on tühjad, teised kihavad peesitajatest nagu suvitusrannad.
“Päike kiirendab neil naha aineringet ja ühtlasi karvavahetust,” selgitab Jüssi vahepeal, miks hallhülged kevaditi päikse kätte laidudele kogunevad. Juba uue kasukaga noortel polevat aga lesilatesse asja. Vanemad olijad peksavad noored sealt kohe eemale ja need võivad poosetajaid vaid ohutust kaugusest kadedalt uudistada.
Saaremaa lõunarannikul asuva Allirahu idatipu kitsukesele klibusäärele on aga lesima koondunud ligi kolmandik Eesti veidi enam kui kolmest tuhandest hallhülgest. Lennuki lähenedes puhkeb all otsekui torm: esimeste nõrgema närviga hallide järel sööstab kogu loomade mass vaid hetkega merd vahtu ajades kahte lehte laiali. Mõned loomad aga ei vaevu karjainstinkti järgima ning jäävad rahulikult kividel lesides, kaelad kõveras, üle lendavat lennukit uudistama.
Otsekui teades, et lennukis istub nende vana sõber. “Mardi arvates on siin praegu umbes tuhatkond hüljest,” kostab Jüssi oma fotoaparaadi katkematu pildistamislõgina vahele.
Nimelt on Ivari vend Mart spetsiaalselt Allirahule tulnud, et inimsilme kõrguselt hallide hulka hinnata.
“Tihedate kampade puhul tuleb neid maa peal kohati poole vähem kokku, kui neid seal tegelikult on,” viitab Jüssi, ise viimase Allirahu kohal tehtava õhukurvi ajal alt lehvitavale Mardile viibates. Allirahuga on kõigile lesilatele ka tiir peale tehtud.
Juuni keskpaigas, kui hüljestel on pulstunud kasuka alt välja tulnud uus mustjas või pruunikas kuub, põrutavad nad jälle Läänemere avarustesse laiali sööma. Hülgemammadel on vaja hakata aegsasti uueks poegimishooajaks valmistuma ning tänavuste võsukeste imetamisega kaotatud kilosid tasa tegema.
