Intervjuu algab hävingu kuulutamisega Leedu majandusele. Ignalina tuumaelektrijaam pannakse järgmine aasta kinni ja Leedul pole energia sisseostmiseks raha kuskilt võtta. Kuna Leedu ei suuda elektriga enda vajadusigi katta, kannatab sellest omakorda ka Läti, kes on siiani elektrit Leedust ja Eestist juurde ostnud.

Seejärel kargab akadeemik turja Eesti Energiale, kes on jätnud täitmata oma lubadused ehitada 2011. ja 2012. aastaks kaks 300 MW uut energiaplokki. Vanad elektrijaamad on juba amortiseerinud, samas kui 2100 MW energiavajaduse juures on ehitatud vaid kaks uut plokki, kaks korda 215 MW ehk kokku 430 MW.

Eesti Energia püüab olukorda päästa paigaldades vanadele energiaplokkidele väävlipüüdjad, kuid neist ei piisa – kinni tuleb püüda ka lämmastik, mida aga uued püüdjad ei tee. Pealegi vande jaamade metall on juba väsinud.

Lahendus pole taastuvenergia arendaminegi, sest taastuvenergiale tuleb alati peale maksta ja Eesti sugusel väikeriigil pole sellisteks rumalusteks lihtsalt raha.

Seega on lähiaastakümneks meie ainus alternatiiv põlevkivienergeetika, sest seda kontrollib Eesti ise. Põlevkivielektrit saab toota ka inimestele taskukohase hinnaga, mis kriisiajal on eriti oluline, kuna suurendab majanduse konkurentsivõimet.

Põlevkivienergeetika ainus alternatiiv Eestis on tuumaenergeetika. Eestis oma tuumajaama rajamiseks raha ei ole ja seetõttu tuleb koostööd teha eraettevõtjatega, ka välismaistegagi. Huvitatud võiksid olla näiteks soomlased, kes jäävad elektrit importima peale kuuendagi tuumajaama ehitamist (täna ehitatakse viiendat). Leedulased seevastu on ennast näidanud igast küljest ebausaldusväärsete partneritena.

Akadeemik Raukas arvab, et tuumajaam oleks võimalik valmis ehitada aastaks 2020 ja seadused selle tarbeks saab valmis teha aastaga. Aluseks võiks võtta näiteks päris asjalikud Soome seadused ja neid siis vastavalt Eesti tarbeks kohandada. Abi võiks selles vallas küsida ka näiteks väliseesti tuumaspetsialistidelt, näiteks ühelt kunagiselt Rootsi tuumaenergeetika juhilt Tõive Kivikaselt. Reaalne jaama ehitamine alates vundamendi rajamisest ei võtaks aega üle nelja aasta.

Vastates küsimusele, kuhu võiks uus tuumajaam tulla, teatab Raukas, et võrreldes Ignalina suguste kolossidega on tänapäevased jaamad pisikesed ja neid on võimalik paigaldada pea kõikjale.

Võiks ju ehitada väikseidki nõndanimetatud konteinertuumajaamu, kuid väikeste jaamade puhul on mureks see, et nende puhul on ühe ühiku tootmine kallim kui suure jaama puhul.

Lõppeks vastates küsimusele, kui suur osa Eesti rahvast võiks tuumajaama toetada, leidis tuumaakadeemik, et see number võiks olla kuskil seitsmekümne protsendi kandis.