Rasvatihased kaksavad nahkhiirtel päid otsast
Saksa Max Plancki nimelise ornitoloogiainstituudi teadur Péter Estók nägi ühes Ungari koopas 1996. aastal esmakordselt, kuidas rasvatihane nahkhiiri püüdis, vahendab NewScientist.
Kümme aastat hiljem salvestas ta kahe talve jooksul sealsamas koopas Bükki mäestikus koos ökoloog Björn Siemersiga 18 juhtu, mil rasvatihased küttisid ja sõid kääbusnahkhiiri. (Vaata videot!)
Linnud otsivad talveunest virguvaid nahkhiiri ja söövad neid enamasti koopas sees, ehkki kannavad vahel ka mõne lähedal kasvava puu otsa.
“Linnud ei tapa nahkhiiri enne söömist,” nendib Siemers, “aga kui tihane nahkhiire aju ümbritseva koljuluu purustab, sureb loom viimaks.”
Kuna nahkhiirte kehatemperatuur on ärgates veel väga madal, vaid kraad üle keskkonna temperatuuri, on nad äärmiselt loiud ning lindudel on neid lihtne alistada. Siiski on tihase jaoks tegu märkimisväärse saavutusega, arvestades, et kääbusnahkhiir kaalub keskmiselt vaid viis grammi ning rasvatihane napilt neli korda rohkem.
Teadlased korraldasid katse, mille raames varustasid tihaseid toiduga, ning avastasid, et see kahandas nahkhiireküttimise määra.
“See näitab, et linnud tarvitavad nahkhiiri toiduks ainult puuduse tingimustes, mis omakorda näitab, kui nutika liigiga on tegu,” ütleb Siemers.
Estók ja Siemers korraldasid katse ka helilise taasesitusega: salvestasid nahkhiirte talveunest ärkamise häälitsusi ja mängisid neid valjusti ette. Salvestis meelitas kohale rasvatihased.
“Nahkhiirte jaoks on sellised häälitsused väga madala sagedusega, mitte rohkem kui 15 kilohertsi, kuid tihaste jaoks on taoline sagedus ülikõrge — tegelikult kõrgem antud linnuliigi teaduslikult tuvastatud kuulmislävest -, kuid ometi nad reageerivad sellele,” ütleb Siemers.
Bristoli ülikooli nahkhiirekäitumise spetsialist Gareth Jones ütleb, et avastus on ootamatu ja uudne. “Ma ei tea ühtegi teist uurimust, mis kajastaks talvituvate nahkhiirte küttimist väikeste lindude poolt. Tihaste jaoks on see suur hüpe edasi, arvestades, et nende tavaline saak koosneb üldiselt tõukudest.”
Kuna lindude küttimispraktikat on antud koopas üksikjuhtudel tuvastatud juba vähemalt kümme aastat, kahtlustab Siemers, et tegu on kultuurilise edasikandumisega. Rootsis ja Poolas on kogutud neli aruannet üksikjuhtudest, mil tihased on väidetavalt nahkhiiri söönud.
“Võib oletada, et selline käitumine on õpitud, kuid liig oleks järeldada, et see võinuks kanduda kultuuriliselt Poolast Ungarisse,” leiab Jones.
