Probleem musta kullaga: Peak Oil
1960-ndail aastail juhtus aga säherdune asi, et uute naftaleiukohtade avastamine ületas haripunkti ja hakkas sellest ajast alates kiiresti vähenema, vaatamata aina võimsama avastustehnika ilmumisele. Marion King Hubbert asetas tekkinud olukorra esimesena õigesse valgusesse, näidates, et esiteks on varud piiratud ja teiseks on tehnoloogiliselt võimatu naftat selle lõppemiseni ammutada majanduskasvu tagamiseks vajalikus üha kiirenevas tempos.
Piltlikult oli naftatootmise algusaegadel sada vaati naftat võimalik maast kätte saada ja tarbijani viia, kulutades selleks ühe vaadi naftat. Kuid rentaablus langeb koos lihtsalt ekspluateeritavate väljade tühjenemisega ja taandub paratamatult 1/1 suhteni. Selge et kaevandamise hind muutub lõpuks iga puuraugu puhul eraldi võttes mõttetult kõrgeks. Nii ei lõpegi nafta maapõuest kunagi otsa, sest osa jääb meie poolt lihtsalt ära kasutamata. Kiviaeg ei lõppenud kivide lõppemise tõttu, nii ei lõpe ka naftaajastu naftavarude ammendumisega.
Naftatipu all peetakse silmas hetke, mil globaalne naftatootmine jõuab oma maksimaalse võimaliku mahuni. Peale seda hakkab maht langema ja vahe nafta kättesaadavuse ning nõudluse vahel kiirenevalt kasvama. Kui piisavas koguses sobilikke asendajaid ei leita, hakkab teooria kohaselt puudujääk kõigepealt kajastuma kiiresti kasvavas nafta hinnas, mis omakorda hakkab maailma majandust pärssima.
Pikemas perspektiivis tähendab see aga globaalse majanduse (seega heaoluühiskonna- ning kogu uusaegse progressimudeli) kokkuvarisemist. Väheteada on fakt, et USA Energeetikameti (U.S.DOE) ja IEA poolt kerge toornafta ammutamise kohta peetava statistika kohaselt on Peak Oil tegelikult juba aset leidnud.
Mais 2005 jõudis meie planeet oma 150 aasta pikkuse naftatootmise ajaloo absoluutse tootmisrekordini — 74 298 000 barrelini päevas. Seni pidevalt kiirelt kasvanud tootmisnäidud on seejärel kõikunud „vaid“ ca 73 mln barreli tasemel, kuigi nõudlus on kolme aastaga tohutult kasvanud ning tootjail olemas kõik põhjused (kaasa arvatud USA presidendi isiklikud vastavasisulised palved) tootmismahu tõstmiseks.
Üha kiiremas tempos on hakatud kasutusele võtma kalleid polaarmaardlaid, ülisüvamere puurimist ja vaevaliselt töödeldavaid, vähese saagisega naftaliivasid. Kogu toornafta pakkumise ja küttevedelike globaalse nõudluse vahe täitmiseks läheb üha rohkem ja rohkem käiku gaasikondensaate, põlevkivist ja söest sünteesitud õlisid, põllukultuuridest toiduainete tootmise arvelt saadavat alkoholi, biodiislit jne.
Enamuses perspektiivitundega riikides käib kibe töö majanduse naftasõltuvuse ravimiseks alternatiivsete energialahenduste juurutamise abil. Nii on näiteks Rootsis 2006 algatatud riiklik programm „Naftavaba Rootsi ühiskond aastaks 2020“.
(Artikkel ilmus esmakordselt 10. märtsi ajalehe Meie Maa paberväljaandes.)
