Pole lootust, et teadus nõrgendab religiooni haaret inimeste üle
Inimese ajus ei ole konkreetset sektorit usklikkuse jaoks. Selle asemel paistavad usundid kujutavat endast omavahel seondumatutel põhjustel evolutsiooni käigus arenenud mitmesuguste kognitiivsete süsteemide kõrvalsaadust, vahendab New Scientist.
Usulise mõtte kognitiivsetele alustele keskenduv teadus on meieni toonud adumusi religiooni enese kohta, pakkudes ka värsket perspektiivi usu ja teaduse võrdlemise pikaajalisele projektile, kirjutab Atlantas tegutseva Emory ülikooli mõistuse- aju- ja kultuuriuuringute keskuse juhataja ning raamatu "Miks usk on loomulik ja teadus mitte" (Why Religion Is Natural and Science Is Not) autor Robert N. McCauley.
Inimesed põrkuvad juba varajases nooruses mitmete fundamentaalsete probleemidega, mille lahendamine on hädavajalik maailmas toimetulemiseks.
Taoliste probleemide hulgas on näiteks vahetegemine liikumatute objektide ja oma keskkonda mõjutavate "agentide" vahel, oskus nägusid ära tunda, vältida nakkusohtlikke või haigusttekitavaid aineid, sõeluda inimkõnet ja aimata kaasinimeste kavatsusi.
Kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on nende probleemide lahendamiseks vajalikud tunnetuslikud süsteemid enamasti funktsionaalsed ja töövalmis.
Taolised kognitiivsed süsteemid on "küpsusloomulikud" (ing.k maturationally natural); need kerkivad esile pingutuseta ja sisuliselt määratlevad normaalse kognitiivse arengu. Ehkki kultuur mõjutab ka nende toimimist — määrates näiteks keele, mida laps emakeelena õpib —, ei sõltu nende omandamine juhendamisest ega haridusest.
Küpsusloomulikud süsteemid on Nobeli preemia laureaadist psühholoogi Daniel Kahnemanni osutusel "kiired" — toimivad automaatselt ja pingutuseta. Seetõttu on need äärmiselt vastuvõtlikud valepositiivsetele impulssidele. Näiteks paneb inimvormide tuvastamise ülitundlik süsteem meid nägema pilvedes nägusid ning "agendituvastussüsteem" mõnikord kõnelema arvutite ja autodega.
Taolised kiired automaatsüsteemid muudavad meid ka religioonidele vastuvõtlikuks. Inimesed on varmad usulisi pajatusi küttima, alla neelama ja seedima samamoodi nagu näljane konn kütib, neelab ja üritab seedida tema haardeulatusse lennanud kuullaagrikuule.
Edukad usundid on nende kalduvuste ärakasutamisel väga vilunud. Üleloomulikud olendid käivitavad meie loomuliku usu "agentidesse" ja vaimuteooria. Pühapaigad ja pühad objektid kasutavad ära meie tahtmatut ettevaatlikkust reostavate ainete suhtes; pole juhus, et nii paljud usulised riitused seonduvad puhastamise ja puhastumisega.
Sarnased elemendid on kogu inimajaloo vältel kõikjal maailmas religioossetes süsteemides ikka ja jälle esile kerkinud. Uusi usundeid tekib pidevalt juurde, ent need, mis kestavad kõige kauem, segavad kokku ühtesid ja samu iidseid osiseid. Need üha korduvad teemad — müüt, rituaal, pühapaigad, usk üleloomulikesse agentidesse jne — on elemendid selles, mida ma nimetan populaarusundiks.
Miski neist ei takista aga Kahnemani "aeglaste" mõtteviiside rakendamist usulises kontekstis. Usuliste väidete tähenduse ja tõesuse hoolikat, teadlikku vaagimist nimetatakse teoloogiaks. Teoloogid üritavad intellektuaalsete vahenditega mõtestada populaarusundite salapäraseid väiteid. Nad kajastavad, arutlevad ja mõnikord tekitavad abstraktseid formuleeringuid, mida usulised ja poliitilised autoriteedid võivad tõsta doktriinide staatusesse.
(Teoloogiat pole kõigil usunditel, küll aga paljudel, eriti nn aabrahamlikel usunditel, mis kalduvad tegema innukat misjonitööd.)
Erinevalt populaarusunditest teeb teoloogia sageli abstraktseid ja radikaalselt ebaintuitiivseid avaldusi, mis on kontseptuaalselt keerukad ja raskestimõistetavad. Näiteks: jumal on kolm isikut ühes, või kehatu olend, kes paikneb igal pool korraga. Pealeselle pole teoloogilised ettepanekud sugugi sama meeldejäävad kui näiteks pajatus Jeesuse neitsistsünnist.
Sellepärast peavadki usklikud inimesed nende meeldejätmise nimel sageli pingutama ja sellepärast rakendavadki usujuhid "teoloogilise korrektsuse" indoktrineerimiseks ja sellest kinnipidamise seiramiseks mitmesuguseid eri meetmeid usulisest haridusest ja katekismustest inkvisitsioonini.
Teoloogilise korrektsuse säilitamine on aga raske, kuna seda rikuvad pidevalt populaarusundite aluseks olevad vaimsed süsteemid. Sellest johtuvalt on teoloogiline ebakorrektsus paratamatu: usundid, mida väga suur enamus inimestest tegelikult praktiseerib, ei ole samased pähetuubitavate ja tsiteeritavate doktriinidega.
Teoloogiline ebakorrektsus on valdav kultuuride ja religioossete süsteemide üleselt. Usklikud, kellel palutakse kõnelda või mõelda sellest, millised on jumalate mõtted ja teod religioossetes lugudes, hülgavad otsekohe ja täielikult teoloogiliselt korrektsed doktriinid populaarusundi kasuks — isegi juhul, kui nad on just äsja neid doktriine kinnitanud ja tsiteerinud.
See, kuidas nad mõtlevad ja räägivad, paljastab, et nad näevad jumalat pigem Supermani kui universumi kõikteadliku, kõikjaldase ja kõikvõimsa valitsejana, kellesse nad enda väitel ise usuvad.
Taoline pilguheit populaarreligioonile pakub uut perspektiivi religiooni ja teaduse võrdlemise projektile. See annab mõista, et teadus ei kujuta usu püsimisele mitte mingisugust ohtu. Nii paljude usklike kartus ja ärevus — ja nii paljude religioonikriitikute juubeldamine — selle üle, et teadus religiooni kõrvale tõrjub, on mitmes mõttes alusetu.
Esiteks alahindavad usundite kadumise kuulutajad küpsusloomuliku tunnetuse võimsust ja valdavust. Mitte igaüks ei ole usklik, kuid usuliste mõtete ja tegude ilmnemine inimpopulatsioonides on spontaanne ja paratamatu.
Teiseks alahindavad nad teoloogia loomingulisust ja kujutlusvõimet, nagu ka selle suutlikkust kohaneda kõigi muutustega meie teaduslike meetmetega omandatud arusaamises universumist. Teoloogid on usu sobitanud meie kõrvaletõrjumisega kõiksuse keskpunktist, mille panid toime Kopernik, Galileo ja Darwin. Kuna väljakutse oli suur, võttis see veidi aega, aga on siiski nüüdseks aset leidnud.
Kolmandaks alahindavad nii usklikud kui kriitikud seda, kui raske on teha teadust. Teadus on väga palju komplitseeritum kui teoloogia. Selle esoteerilisi huvivaldkondi, radikaalselt ebaintuitiivseid väiteid ja peeni järeldamismeetodeid on keeruline leiutada, selgeks õppida ja edasi anda. Teadus sõltub ulatuslikest ja üksikasjaliselt viimistletud ühiskondlikest kokkulepetest, mis on keerukad ja kulukad. Nii on selle püsimise tõenäosus vähemalt pikas perspektiivis habras, eriti võrreldes religiooni jätkuva kestmise tõenäosusega.
Lõppude lõpuks annavad populaarusundi ja teoloogia vahelised erinevused mõista, et usu ja teaduse standardne võrdlus on sageli halvasti kavandatud.
Kognitiivses plaanis on teadusel rohkem ühist teoloogia kui religiooniga; mõlema aluseks on aeglane, hoolikas, kaalutletud mõtlemine. Teisalt on populaarusund pigem nagu loodusliku maailma argimõistuslik selgitus. Need, kes soovivad kritiseerida usku või teadust, peavad olema kindlad, et teavad, mis see üldse on, mida nad ründavad.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!