Põhjused, miks suur hadronipõrguti maailma ikkagi hävitada ei saa
Kuulujutu kohaselt võivad LHC-s kavandatud ülikõrge energiatasemega kokkupõrked osakesi kokku litsuda sellise jõuga, et nende mass surutakse mahtu, mis on väiksem selle massi jaoks nõutavast Schwarzchildi raadiusest. Teisisõnu: tekiks mikroskoopiline must auk, mis hakkaks seejärel kasvama, imedes endasse aina rohkem ainet, kuni neelaks viimaks kogu Maa, vahendab PhysOrg.com.
Järgnevalt võtame põgusalt kokku põhjused, miks midagi sellist juhtuda ei saa.
1. Mikroskoopilised mustad augud on ebatõenäolised
Ehkki teelusikatäis ainet, millest koosneb neutrontäht, võib kaaluda mitu miljonit tonni, paiskub aines neutrontähest eraldamisel otsekohe sellisesse mahtu, mille täitmist võiks mitmelt miljonilt tonnilt tavaliselt eeldada.
Jättes kõrvale tõiga, et teelusikatäit musta augu ainet mustast august kätte saada pole füüsiliselt võimalik, on mõistlik eeldada, et isegi kui see võimalik oleks, paisuks ka see ainekogus hetkeliselt tavamahtu. Aine taoliseid äärmuslikke tihedusi ei ole võimalik säilitada väljaspool ülitugeva gravitatsioonijõu tingimusi, mis saavad tekkida alles õige massiga tähelaadses kehas.
Füüsikahüpotees, mis ei välista mikroskoopiliste mustade aukude (e nn suurte lisadimensioonide) teket, rajaneb eeldusel, et Plancki astmikust väiksemas mõõtkavas on gravitatsioonil suurem jõud. Taolise teooria kinnituseks puuduvad vettpidavad tõendid — tõtt-öelda kasvab muudest allikatest, sh LHC-st kogunevate tõendite hulk, mis viitavad selle kehtetusele.
Kõrge energiatasemega osakeste kokkupõrgetes leiab aset impulssenergia teisendamine soojusenergiaks, samuti ületatakse elektromagnetiline tõukejõud, mis normaaltingimustes ei luba laetud osakestel kokku põrgata. Tekkiv soojusenergia hajub aga kiiresti ning kokku põrkunud osakesed killustuvad pigem subatomaarseteks šrapnellideks, mitte ei liitu üheks. Osakestekollaiderites püütakse matkida olusid, mis valitsesid Suure Paugu ajal, mitte tingimusi raskete tähtede sisemuses.
2. Hüpoteetiline must mikroauk ei saaks Maad niikuinii neelata
Ehkki kõik, mis jääb musta augu sündmuste horisondi taha, on veel mõnevõrra salapärane ja teadmatu, toimib füüsika väljaspool seda ikka konventsionaalsel moel. Musta augu massi tekitatav gravitatsioonimõju kahaneb pöördvõrdelises suhtes kaugusega sellest, samamoodi nagu iga teise taevakeha puhul.
Sellise mikroskoopilise musta augu, mis koosneb, ütleme, tuhandest äärmiselt kokkupressitud prootonist, gravitatsioonimõju jääb selle Schwarzchildi raadiusest (umbes 10-astmel-miinus-18 meetrist) suuremal kaugusel naeruväärselt väikeseks. Ning kui see ei suuda ületada ainet koos hoidvaid jõudusid — pidagem meeles, et kvantfüüsika andmetel on gravitatsioon jõududest nõrgim—, ei saa see kuidagi endasse ahmida ka rohkem ainet.
On välja arvutatud, et kui Maa oleks läbivalt sama tihe kui raud, ei puudutaks sirgjooneliselt liikuv hüpoteetiline must mikroauk aatomituumasid tihemini kui üks kord 200 kilomeetris — ning isegi kui see juhtuks, oleks kohatava tuuma läbimõõt musta augu omast vähemalt tuhat korda suurem.
Seega poleks mustal augul lootustki kogu tuuma korraga endasse neelata; parimal juhul võiks see ampsata tuumast möödaminnes killukese — eeldusel, et suudab tugevat tuumajõudu seejuures kuidagi ületada. Enne seda, kui inerts musta mikroaugu Maast üleni läbi kannab, võiks see kohtuda tuumadega umbes sajal korral — ning oleks väljumise hetkel ikka vähemalt suurusjärgu võrra väiksem kokkusurumata prootonist.
Ning kogu selle hüpoteetilise stsenaariumi juures on pildilt täiesti välja jäetud selline tegur nagu laeng. Kui oleks võimalik mitmeid positiivse laenguga prootoneid sedavõrd väiksesse ruumalasse kokku suruda, peaks tulemuseks saadud keha plahvatama, kuna elektromagnetiline jõud ületab antud suurusjärkude juures suurel määral gravitatsioonijõudu. Plahvatusohtu oleks võimalik vältida, lisades prootoneile täpselt õige arvu elektrone, mis eeldaks aga mõeldamatult peent täppishäälestust.
3. Mida väidavad hukatuseprohvetid?
Märkuse peale, et kosmiliste kiirte osakeste LHC energiatasemest võimsamad kokkupõrked Maa atmosfääri ülakihtides leiavad aset looduslikul moel ja pidevalt, viitavad LHC-vandenõuteoreetikud keskkoolifüüsikale, osutades, et kahe auto laupkokkupõrge on energilisem sündmus kui ühe auto kokkupõrge tellismüüriga. See on muidugi tõsi — selles mõttes, et kahe auto kokkupõrkel vallandub rohkem kineetilist energiat kui ühe auto avariis. Kosmiliste kiirte kokkupõrked atmosfääriga toimuvad seniste mõõtmiste kohaselt aga kuni 50 korda kõrgemal energiatasemel kui see, mida on võimalik saavutada LHC kokkupõrgetes.
Argumendile, et mikroskoopiline must auk läbiks Maa ilma arvestatava juurdekasvuta massis, väidavad LHC vandenõuteoreetikud vastu, et LHC-sisese kokkupõrke tulemusel liitunud osakesed seisatuksid täielikult ning hakkaksid seejärel passiivselt langema Maa tuuma poole ilma inertsita, mis neid teiselt poolt välja võiks paisata.
Ka see on mõeldamatu. LHC-s kahe 300 000 kilomeetrise sekundikiirusega kihutava osakese laupkokkupõrke käigus tekkivatele kild-osakestele omistatav kiirus on palju suurem kui teine kosmiline e paokiirus, mis Maal merepinna kõrgusel on vaid 11,2 km/s.
Rohkem teavet pakub CERN: LHC ohutusest.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!