Tänapäeval tekitab kaubalaevade langemine piraatide valdusse igal aastal miljardeid dollareid kahjumit. Londonis asuvale rahvusvahelisele mereorganisatsioonile IMB on alates ajast, mil nad 1984. aastal andmeid koguma hakkasid, teatatud kokku 4757st laevade vastu suunatud piraatluse ja relvastatud röövi juhtumist.

Kõige pakilisem on probleem Aafrika kirderanniku lähedal, kus neli piraati üritasid eelmisel nädalal enda kätte haarata Kenyasse Mombasasse teel olnud 17 000-tonnise kandevõimega konteinerlaeva Maersk Alabama. Kaaperdamine nurjus, sest meeskond võttis laeva enda kätte tagasi, kuid päästepaadis põgenenud röövlid võtsid kaasa laevakapten Phillipsi, kes õnnestus siiski pühapäeval FBI ja USA mereväe koostööoperatsioonis vabastada, vahendab LiveScience.

Enamasti seostatakse piraate silmasidemeis ja puujalgsete korsaaridega, kes 17. ja 18. sajandil - perioodil, mida ajaloolased nimetavad piraatluse kuldajastuks - Kariibi merel koloniaalriikide laevu kaaperdasid. Üks ajaloolane väidab koguni, et nii tänapäevane kapitalism kui praegune finantskriis on mereröövluse õitsenguajastu otsene tulemus.

Oma tegevustandrina merd eelistanud röövlid möllasid aga kogu maailmas juba sajandeid varem ning jätkavad seda tegevust tänase päevani - ehkki nende välimus, tegutsemismeetodid ja aarded on aastate vältel muutunud.

Kuld, kärakas ja relvad

Ettevõtlike meremeeste jõugud on kaubalaevadel veetud rikkuseid küttinud juba vähemalt klassikalisest antiikajast alates, mil Kreeka ja Rooma piraadid ohustasid Vahemere kaubamarsruute ning pidasid sealsetel väikesaartel oma salajasi peakortereid.

Ka viikingid, kes alates 8. sajandist mitmesaja aasta vältel väga edukalt Euroopa rannikualasid rüüstasid, olid olemuselt piraadid. Aasias on mereröövlid tegutsenud vähemalt sama kaua.

Hoolimata nende levikust kogu maailmas on just Kariibi mere piraadid pikka aega avalikkuse tähelepanu ja meeli köitnud.

Tingimused Põhja- ja Lõuna-Ameerikas olid 16.-18. sajandil küpsed piraatluseks, mis on tüüpiliselt vohanud ebastabiilse valitsuse või võimuvaakumiga piirkondades. Sedamööda, kuidas Hispaania, Inglise, Prantsuse ja Hollandi koloniaalvõimud saarte pärast omavahel jagelesid, muutus Kariibi meri suhteliselt seadusetuks territooriumiks.

Piraadijõugud, mis tihti koosnesid pärast mõne sõja lõppu tööta jäänud Euroopa madrustest, seadsid end sisse sõbralikes sadamates nagu Tortuga (Haiti) ja Port Royal (Jamaica), kust algatati reide uute kolooniate ja Euroopa vahel reisivatele alustele. Populaarseteks sihtmärkideks olid kuld- ja hõbemüntidega koormatud Hispaania laevad, kuid röövlid võtsid meeleldi saagiks ka vääriskive, veinivaate, varustust ja relvi.

Tolle aja kuulsaimad piraadiretked olid teiste hulgas Francis Drake'i rünnak Hispaania hõbedakaravanile Panamas,  Charlestoni sadama nädalane blokaad ja rüüstamine Edward "Mustpard" Teachi poolt 1718. aastal ning Henry Morgani rünnak Panama City suurtele mündikodadele - kapten Morgan teenis sellega rüütliseisuse Inglismaal.

Piraadid süüdi krediidikrahhis?

Mereröövimine Kariibi merel muutus nii tulusaks, et paljud koloniaalametnikud, kes tahtsid selle äri pealt samuti teenida, pakkusid rahastust, sõbralikku sadamat ja puutumatust piraatidele, kes nõustusid ründama vaenulike riikide laevu.

Selliste "röövettevõtjate" äriline ahnus peegeldab mitmeti viimasel ajal pahandustesse sattunud investeerimisfirmade saamahimu, kinnitab Ühendkuningriigi Sunderlandi ülikooli poliitika vanemlektor Peter Hayes.

"Piraatluse kuldajal toimis äriline mereröövimine nii, et rühm inimesi tuli kokku, otsustas kamba peale varustada laeva ning saata selle ringi seilama ja vaatama, kas õnnestub ehk kusagilt kulda hankida," ütleb Hayes. "See oli nagu tohutute võiduvõimalustega globaalne hasartmäng. Nendest röövretkedest on alguse saanud ka kaasaegne riskikapitalism, kus riikideülesed korporatsioonid panustavad võimalusse teenida hiigelkasumeid. Just selline finantsröövlus ongi viinud krediidikriisini."

18. sajandil, pärast seda, kui mõlemas Ameerikas olid tüüri juurde pääsenud ja paika loksunud kodanlikud valitsused, viisid tõsised vastumeetmed mitme kuulsa korsaaripealiku vangistamise ja hukkamiseni.

Rohkem piraate kui iial varem

Mereröövimine jätkus siiski ka 19. ja 20. sajandil, eriti Aasias. IMB kogutud statistika kohaselt on muistse ameti populaarsus eriti kasvanud paaril viimasel aastal; büroo veebilehel saab näha lausa reaalajas piraatluse kaarti, millel hiljutised rünnakud on esile tõstetud.

Meresid Somaalia ja Indoneesia lähistel arvatakse tänasel päeval olevat kõige piraadiküllasemad. Sealkandi röövlid on hästi relvastatud ning huvituvad pigem prahilaevadel leiduvatest suurtest rahasummadest kui lastist endast.

Nagu muistsed piraadid, kasutavad ka moodsad korsaarid ära piirkondi, kus seaduste jõuline rakendamine pole esmaste prioriteetide hulgas. Somaalias on olukord kujunenud nii drastiliseks, et 2008. aasta juulis võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, millega lubatakse eri riikide sõjalaevastikel piirkonnas piraatluse mahasurumiseks sekkuda "kõiki vajalikke meetmeid tarvitusele võttes".

Viimastel kuudel on laevade meeskondi pantvangis hoidvad mereröövlid nõudnud vangide vabastamise eest miljoniteni ulatuvaid summasid lunaraha.