Heaks näiteks sobib põrn, mis ühe värske uurimuse kohaselt võib mängida võtmerolli kahjustatud südamelihase paranemises, vahendab National Geographic.

Muidugi on teada, et põrn — neerukujuline elund kõhuõõne vasakus ülemises nurgas — aitab leida nakatunud piirkondi ja sõelub kahjustunud või vanu punaseid vereliblesid. Üldiselt on seda organit aga peetud mõttetuks. Kui see välja lõigata, elab patsient edasi. Ajakirja Science värskes numbris avaldatud uurimus on sellele leidnud aga veel ühe, märksa olulisema rolli.

Hiiri uurinud teadlased panid tähele, et põrn ladustab monotsüüte ehk immuunsuskaitses ja kudede parandamisel asendamatuid valgeid vereliblesid. Varem arvasid teadlased, et monotsüüte valmistatakse ainult luuüdis nagu kõiki muid valgeid vereliblesid, ning “talletatakse” veresoonkonnas.

Kuidas ravida murtud südant?

Uue uuringu kohaselt sisaldab põrn aga kümme korda rohkem monotsüüte kui vereringe, olles seega rakulaona märksa tähtsam. Mis veelgi olulisem, põrnast pärineb 40-50 protsenti nendest monotsüütidest, mis osalevad südamerabandusest toibuvate näriliste tervise taastamisel, kinnitas uuringu kaasautoreid Filip Swrski Massachusettsi keskhaigla süsteemide bioloogia keskusest Bostonis.

“Kui tahate südamerabandust üle elada, peab süda saama korralikult paraneda, ja see sõltub monotsüütidest,” selgitab Swirski. “Seni arvati, et monotsüüdid, mis kohe pärast südamerabandust platsi ilmuvad, on kogu aeg veresoonkonnas ringelnud. Kuid me tegime mõned arvutused ja leidsime, et südamesse kogunevate rakkude arv on märksa suurem kui kogu vereringes leiduvate rakkude hulk kokku. Uuringutes, kus eemaldasime põrna ja kutsusime seejärel esile rabanduse, täheldasime väga palju väiksema hulga monotsüütide kogunemist.”

Lihtsamalt öeldes: ilma põrnata hiired ei suutnud paraneda sama hästi kui põrnaga hiired. Ja paistab, et sama kehtib ka põrnata inimeste kohta.

Meditsiiniajakirjas The Lancet 1977. aastal avaldatud uurimuse raames jälgiti mõnede Teise maailmasõja veteranide tervist 20 aasta vältel. Mõnel neist oli põrn alles, mõnel haavatasaamise tõttu välja opereeritud. Ilma põrnata meeste tõenäosus surra südamehaiguse või kopsupõletiku läbi oli kaks korda suurem. “Oli teada, et põrna roll on oluline, aga mitte see, kuidas täpselt,” rõhutab Swirski.

Sedasorti avastused ei üllata New York City Mount Sinai meditsiinikooli anatoomia ja funktsionaalse morfoloogia kateedri juhatajat ning Ameerika anatoomiateadlaste liidu peatselt ametisse astuvat presidenti Jeffrey Laitmanit.

Ajalugu kubiseb kehaosadest, mida on peetud kasutuks ainuüksi seetõttu, et arstiteadus pole neid veel mõistnud, ütles Laitman. “Öeldakse küll, et kui see ära lõigata, elab inimene edasi. Aga sellise loogikaga peab väga ettevaatlik olema. Eemaldage oma vasak jalg, ja te elate edasi. Kuid iga kehaosa eemaldamisel või moonutamisel on hind.”

Ussjätke tõuseb fööniksina bioloogia ajaloo prügikastist

Mõnel juhul on niinimetatud rudimentaarsete elundite funktsioonide olulisust ähmastanud pigem elu arenenud maailmas kui meditsiinitehnoloogia suutmatus. Kuulsaim “rämpselund” on tõenäoliselt ussjätke, rahvasuus tuntud ka pimesoolena — peenike toru, mis ripub käärsoole ühes otsas. Kuid tuleb välja, et sellest on kasu ka tänapäeval — teatud juhtudel.

“Ülipuhtaid loomi ja inimesi uurides on keeruline taibata, millega ussjätke tegelikult tegeleb,” ütleb Bill Parker, Duke’i ülikooli arstiteaduste keskuse abiprofessor kirurgia alal ning üks teadlastest, kes 2007. aastal ajakirjas Journal of Theoretical Biology avaldatud uurimuses ussjätke saladuse paljastasid. Tuleb välja, et too elund pole kaugeltki mitte kasutu, vaid toimib meil toitu seedida aitavate kasulike bakterite laona.

Ussjätke arenes välja märksa räpasemaks ja parasiidiküllasemaks elustiiliks kui see, millega enamik arenenud riikide inimesi tänapäeval harjunud on, ütleb Parker. Kuid keskkonnas, kus näiteks tõved, millega kaasneb kõhulahtisus, on tavalised, on ussjätkel täita oluline ülesanne: aidata soolestik pärast haigust uuesti abibakteritega asustada.

Veel üks näide selle kohta, kuidas anatoomiateadus elustiilile jalgu jääb, on Mount Sinai teaduri Laitmani arvates rööpne vereringe. Veenide ja arterite teatud süsteemid tagavad selle, et kui peamised vooluteed peaksid kahjustuma või blokeeruma, saab veri ometi edasi ringelda.

Need süsteemid paistavad praeguste andmete valguses tõesti olevat rudimentaarsed. Näiteks esineb rööpset vereringet küünarnukkides, põlvedes ja õlgades, ütleb Laitman, kuid südame ja suure osa aju jaoks see puudub.

“Miks peaks meil tekkima kohastumus tohutuks ülemäärasuseks küünarnukis, aga mitte seal, kus see tõesti tähtis oleks?” ütleb Laitman. “Vastus on rahutusttekitav. Millal meid tabavad aju- ja südamerabandused? 50-dates, 60-dates eluaastates. Sel ajal kui meie liigi konstruktsiooni paika pandi, ei elanud mitte keegi nii kaua.”

Tõik, et meie organism arenes välja ajal, mil inimeste eluiga oli lühike ja sisustatud peamiselt küttimise-korilusega, on üks võti paljude “kasutute” kehaosade tähtsuse mõistmiseks, ütleb Laitman. Evolutsioonilisest vaatevinklist oleme me kaasaegsel moel elanud võrdlemisi lühikest aega, osutab ta. “Meie tingimused on palju muutuda jõudnud, kuid meie kehad mitte.”