Pikaajaline tuline armusuhe pole müüt, vaid neurokeemiline tegelikkus!
Esmalt võeti teadustöö luubi alla need, kes kogesid uue suhte alguse ja armastuse värsket eufooriat. Uurijad leidsid, et kui sellistele inimestele näidata nende armastatu fotot, aktiveerub neil ajupiirkond, mis tegeleb dopamiiniks nimetatava ajukemikaali töötlemisega. Samuti seostatakse sama ajupiirkonda sageli toidunaudingu, alkoholi pruukimise ning üldse igasuguste soovide ja kirgede motiveerimisega. Kui samadele inimestele näidati sarnase välimusega võõraste inimeste pilte, jäi vastav ajupiirkond passiivseks, vahendab Medical Express.
New Yorgis tegutseva Stony Brooki ülikooli sotsioneuroloog Arthur Aron viis koos töörühmaga sama uurimuse läbi 17 täiskasvanu peal, kes olid olnud abielus 10–29 aastat ning enda sõnul kogesid endiselt armastust sama intensiivselt kui suhte alguses. Aron oli konstrueerinud seitsmeastmelise skaala, mille abil katses osalejad said oma suhtega kaasnevat tunnet hinnata; kõik katsealused hindasid intensiivsuse viie või rohkema palli suuruseks.
Katsealustele, kelle aju samal ajal ajutegevuse seiramise eesmärgil tomografeeriti, näidati fotosid nii nende elukaaslase näost kui välimuselt sarnaste inimeste nägudest, kellega katsealustel isiklik suhe puudus.
Kummagi rühma katsealustel aktiveerus sarnasel määral aju domapiinitöötluspiirkond, kõhtmine katendiala (ingl ventral tegmental area). Pikaajalises paarisuhtes katsealustest nendel, kes olid oma suhte emotsionaalset intensiivsust seitsmeastmelisel astmikul kõige kõrgemalt hinnanud, oli reaktsiooni aktiivsus suurem kui neil, kelle skoor oli piirdunud viie palliga.
Uurimuse raames tuvastati ka erinevuseid katsealuste kummagi rühma ajutegevuses. Äsja suhet alustanute ajus aktiveerusid lisaks piirkonnad, mida seostatakse sundmõtete ja stressiga, samas kui pikka aega suhtes olnud katsealustel oli aktiivsus suurem piirkondades, mida seostatakse paarilistevahelise emotsionaalse sideme ja kiindumusega.
Uurimisrühm leiab, et nende töö kinnitab väiteid, mille kohaselt pikaajaline intensiivne armusuhe on täiesti võimalik, kujutades endast olulist sammu pikaajalise armastuse ja suhete aluseks olevate bioloogiliste printsiipide parema mõistmise suunas.