Passiivmaja saab soojaks kümme korda odavamalt
Kui asi nõnda korraldada, saaks aktiivsest küttesüsteemist ehk katlast või ahjudest üldse loobuda. Mõte on hea, ja põhiline — juba töötab. Sellist elamut kutsutakse passiivmajaks.
Esimene omalaadne, nelja peret mahutav ridaelamu ehitati 1990. aastal Saksamaal Darmstadtis. Kokku on praeguseks ehitatud üle 15 000 maja, mis vastavad passiivmaja kriteeriumitele. Need asuvad põhiliselt saksakeelsetes maades ja Skandinaavias.
Maja peab olema üsna õhutihe ja hästi soojustatud. Vajaliku kihi paksus sõltub laiuskraadist, lõuna pool ei tarvitse see eriti paks olla, aga näiteks Rootsis käib seina vähemalt 35 mm ja katuse alla vähemalt 50 mm soojusisolatsioonimaterjali. Vältida tuleb ka külmasildu, s.t hõredaid kohti seintes, kustkaudu soe saab varvast visata.
Kui panna veel ette väga korralikud aknad (kolme klaasiga, millest üks selektiivne, nende vahele argoon või krüptoon), oleme saanud majakopsiku, mille temperatuur langeb Kesk-Euroopa kliimas ööpäevas ainult 0,5 kraadi. Kui aga ahjusid ei ole, kuidas sooja saada?
Igas majas kasutatakse palju elektriaparaate. Olgu need kui tahes ökonoomsed, mingi koguse voolu söövad nad ikkagi ning kogu masinate tarvitatud elektrist saab lõpuks soojus. Majas elavad inimesed. Ühe inimese võimsus on umbes 100 W — sama mis keskmisel hõõglambil. (Säästupirni võimsusega on keskmist sorti koer või ilus paks kass.) Peale selle võib kasutada päikeseenergiat, kui aknad on nutikalt paigutatud sinnapoole, kus päike rohkem ja soojemalt paistab.
Meie õhukindel maja on nüüd sooja täis. Läbi seinte suurt midagi minema ei lipsa, aga ventilatsioon viiks hea kraami vuhinal majast välja. Ilma õhutuseta ei saa aga kuidagi. Niisiis tõmmatakse õhk välja ikka köögist ja vannitoast, kus see on kõige saastunum, ning puhutakse uus ja värske asemele elu- ja magamistoa kaudu, aga keldris või pööningul käivad need voolud läbi soojustagasti, mis korjab ära üle 80 protsendi väljuvast soojusest ning kasutab seda siseneva õhu soojendamiseks. Sisekliimanõuete tagamiseks sisaldab süsteem ka väikest järelsoojendit.
Seeläbi oleme saavutanud olukorra, kus ööpäeva ja aastane temperatuur on +21° …+23 °C ja õhk alati värske (kuna juttu on sundventilatsioonist, siis elektrikatkestuse korral tuleb seda va head ja õhutihedat akna kaudu ventileerida). Passiivmaja ehitamine läheb tavamajast 5–15 protsenti kallimaks.
Samas, Saksamaal saab neid väidetavalt juba tavamajade hinnaga. Seal on ka pisut soojem kui siin. Arvutused näitavad, et ülalpool 60 laiuskraadi saab küll passiivmaju ehitada, aga nende hind tuleb tavalisest palju kallim. Tallinna laius on 59°26’, Valgal 57°46’, nii et piiripealne asukoht. Siiski asjad liiguvad. Plaanide järgi lõpetatakse maikuus Valga lasteaia Kaseke rekonstrueerimine. Sellest tuleb Eesti esimene töötav passiivmaja. Arendamisjärgus projekte on teisigi.
Passiivmaja on üks võluv võimalus ehitada keskkonnahoidlikult, ning selle võib toredasti valmistada ka põhust või savist. Samas pole iga tore põhumaja kohe vaikimisi passiivmaja. Tolle puhul on olulised just ülaltoodud energiakulu nõuded. Pole oluline, milliste materjalidega see saavutatakse. Välimuse järgi ei saa neid muide tavamajadest enamasti eristada.
• Passiivmaja kriteeriumid on lihtsad: maja kütmiseks või jahutamiseks ei kasutata energiat üle 15 kWh/m2 aastas (Eesti keskmine “aktiivne” maja kasutab ca 200 kW h/m2).
• Koguenergia, sealhulgas küte, soe vesi ja tarbitud elekter ei ületa 42 kWh/m2 aastas.
• Primaarenergia (ehk energia koos tema tootmisel ja transpordil tekkivate kuludega) ei ületa 120 kWh/m2 aastas.
