Päikesesüsteemi suurima vulkaani tiitel vahetab omanikku?
Hiljutises uurimuses pakkus rühm geolooge välja hüpoteesi, mille kohaselt Olympus — koos naabervulkaanide Arsia, Pavonise ja Ascaraeusiga — on vaid osa palju suuremast, 7000 kilomeetrini küündivast vulkaanilisest struktuurist punase planeedi pinnal, vahendab National Geographic.
See tähendaks uurimuse autorite sõnul, et vulkaanilise rekordi uueks omanikuks saab Marsi pinnast kõrgemal paiknev hiiglaslik Tharsise platoo.
„Sellises suuremas mastaabis jääb mulje, et Olympus on üks väike parasiitkoonus, mis on tegelikult osa Tharsisest, nagu ka kõik väiksemad Tharsisel asuvad vulkaanid,” ütleb uurimuse kaasautor ja Ühendkuningriigi avatud ülikooli külalisprofessor Andrea Borgia.
Matemaatiliste mudelite toel leidsid Borgia ja kaasautor John Murray, et Tharsise kõrgendikul on palju ühiseid füüsilisi omadusi ühega Maa kõige paremini uuritud ja aktiivsematest vulkaanidest — Etna mäega Sitsiilias.
Geoloogid loevad Etnat laienevaks vulkaaniks. Seda tüüpi tulemäe tipp toetub suhteliselt nõrgale kivimikihile, mistõttu purskuv laava levib laiali sedamööda, kuidas kasvab mass ja vulkaan raskemaks muutub.
„Samamoodi juhtub, kui kuhjata kristallsuhkrut lauale. Kuhi jääb kogu aeg stabiilseks,” selgitab Borgia. „Kui aga rajada sama kuhi meekihile, laieneb see küljetsi ning vajub kokku keskpaigas.”
Mudelitele toetudes usub Borgia, et Tharsise kühm on lihtsalt suurem versioon Etnast.
Etnal esineb näiteks väiksemaid, nn parasiitkoonuseid, mis tekivad siis, kui laava ei imbu välja mitte keskse vulkaanilõõri kaudu, vaid teistest, nõlvmistest lõhedest. Uurimuse autorite sõnul võivad Olympus Monsi ja kolme selle läheduses asuva Tharsise kõrgendiku vulkaani omadused olla sarnased.
„Oluline pole suurus või väiksus. Selleks, et tekiks vulkaan, on tarvis, et magma kraatri kaudu välja purskuks ning purskunud aines kogunedes pinnavormi moodustaks,” osutab Borgia. „Tharsise kõrgendik on lihtsalt üks suur vulkaaniline pinnavorm.”
Uue teooria tõestamine võib võtta aega, lisas Borgia, sest konkreetse tõe väljaselgitamine võib viimaks nõuda robot- või inimuurijate saatmist sellesse Marsi piirkonda.
Ehkki Marsi paariskulgurid Spirit ja Opportunity asuvad Marsi ekvaatori lähistel, ei paikne kumbki Tharsise kandis. Ka ükski järgmisel aastal startima kavandatud NASA Marsi teaduslabori potentsiaalsest maandumispaigast ei jää Tharsise ümbrusse.
„Üksikasjaline geoloogiline väliuuring oleks väga oluline samm edasi selle teesi demonstreerimise poole,” leiab Borgia. „Kui lubataks, läheksin otsekohe ise sinna!”
Tharsise vulkanoloogiline analüüs ilmus ajakirja Geological Society of America Special Paper veebruarinumbris.
Jälgi Delfi teadusuudiseid ka Twitteris!
