Purdue ülikooli teadlased avastasid, et radioaktiivse lagunemise kiirus on seotud Päikesega. Mingil seletamatul moel suudab Maast keskmiselt 150 miljoni kilomeetri kaugusel asuv Päike seda kiirust mõjutada.

Algselt juhtis avastuseni teadlasi hoopis uurimus võimalusest kasutada radioaktiivset lagunemist näiteks krüptograafias vajalike juhuslike numbrite genereerimisel. Idee seisnes selles, et kuigi radioaktiivne materjal laguneb kogusummas ühtlaselt, sama poolestusajaga, lagunevad üksikud aatomid seal sees ettearvamatutel hetkedel, mistõttu oleks ka võimalik näiteks tseesiumitükikese kõrvale asetatud Geigeri loenduri kaootiliste piiksatuste vaheliste ajavahemike kasutatamine juhuslike numbrite genereerimisel.

Uurides huvipakkuvate isotoopide kohta varasemalt olemasolevaid andmeid, märgati, et erinevates laborites sama isotoobi kohta tehtud mõõtmistulemused ei olnud ühtivad, mis on aga eeldatavalt füüsikaliselt konstantse protsessi kohta küllaltki kummaline tulemus.

Kahe eri labori pikaajalistest vaatlusandmetest radioaktiivsete räni-32 ja kloor-36 isotoopide kohta paistis, et lagunemise kiiruses võis märgata isegi kerget aastaajalist vaheldumist. Alguses muidugi arvati, et selline viga ei saa millestki muust tulla kui mõõteaparatuurist, kuid hiljem see võimalus siiski välistati.

Rohkem selgust nähtuse põhjustaja kohta tõi aga 2006 aasta 13. detsembril toimunud "purse" Päikesel, mille tõttu paiskus Maa poole suur hulk kiirgust ja laetud osakesi. Samal ajal mangaani radioisotoobi lagunemiskiiruse mõõtmisega tegelenud Purdue ülikooli tuumafüüsik Jere Jenkins märkas, et päikeseloidete ajal radioaktiivse lagunemise kiirus kergelt aeglustus. Samuti pani ta tähele, et lagunemiskiiruse aeglustumine oli alanud juba poolteist päeva enne päikeseloiteid.

Loogiliselt järeldati, et kui selline asi vastab tõele, siis põhimõtteliselt saaks selle põhjal luua meetodi päikeseloidete ette ennustamiseks, mis oli varasemalt võimatu. See annaks võimaluse näiteks hoida ära satelliitide ja elektrivõrkude rivist välja minemist päikesetormide ajal ja päästa kosmoses viibivate astronautide elusid. Kuid mis on ühtepidi hea võib jällegi testpidi halb olla - mis saab siis radioaktiivse lagunemise konstantset kiirust nõudvatest ja sellisel eeldusel põhinevatest meetoditest muudes valdkondades?

Hiljem oma leiust ajakirjas Astroparticle Physics teatanud Jenkins ja Fischbach väidavad, et leitud muutlikkus radioaktiivse lagunemise kiiruses jääb vaid kümnendiku protsendi piiresse ning midagi radikaalset see näiteks radiosüsiniku meetodil dateeritud antropoloogiliste leidude vanuse suhtes ei tähendaks. Samuti polevat ka põhjust hakata lööma alarmikella sellepärast, et näiteks kiiritusravil võiks keegi seetõttu tugeva üle- või pigem siis aladoosi saada. Kuid dateerimisel ja meditsiinis kasutatavaid isotoope pole veel põhjalikumalt jõutud läbi uurida, millega tegelemist peavad avastuse teinud teadlased ka järgmiseks sammuks sel suunal.

Kuid kuidas või mis võiks sellist asja põhjustada?

Jenkins ja tema kolleeg Fischback oletavad, et põhjuseks võiks olla Päikeselt pärit neutriinod, ehk osakesed, mis on peaaegu massita ja võivad lennata täiesti segamatult läbi inimeste, ookeanite või tervete planeetide, omamata nendega mingisugust vastastikmõju. Hinnanguliselt lendab ühes sekundis selliseid peaaegu valguskiirusel liikuvaid osakesi läbi inimese küüne suuruse ala umbes 60 miljardit, ehk ei saa öelda, et neid vähe võiks olla.

"Pole olnud siiani teada, et Päikeselt pärit neutriinod võiksid omada millegagi märgatavat vastasmõju, kuid see sobib me andmetega kui tõenäoline põhjus sellisele muutlikkusele" ütleb Jenkins "Asi millele viitame, on midagi sellist, et miski millel pole mingit mõju mittemillelegi, mõjutab midagi mida ei saa mõjutada"

Päikese toimet radioaktiivse lagunemise kiirusele kinnitas veelgi radioaktiivsete räni-32 ja kloor-36 isotoopide vaatlusandmestiku ülevaatamine, milles ilmnes korduv, 33 päevaste tsüklitena vahelduv muster. Kuigi visuaalse vaatluse põhjal on teada, et Päike teeb ühe pöörde ligikaudu 28 päevaga, ühtivad need andmed oletusega, et Päikese tuum, kus tekivad termotuumareaktsioonide käigus ka neutriinod, pöörleb natuke aeglasemalt kui Päikese väliskihid, tehes pöörde 33 päevaga. Ehk tundub et sellise 33 päevase korduva mustri taga võivadki tõenäoliselt olla Päikese tuumast pärit neutriinod. Lisaks saab eelpoolmainitud aastajalist vaheldumist lagunemiskiiruses seostada Maa orbiidi ekstsentrilisuse ning pöörlemistelje kaldega Päikese suhtes, mille tõttu ühel aastaajal langeb Maale rohkem päikesekiirgust kui teisel.

Et paistab et Päike mingil moel "suhtlebki" maapealsete radioaktiivsete elementidega. Jääb aga selgusetuks, kuidas ta seda teeb. Samas pole välistatud ka võimalus, et radioaktiivse lagunemise kiiruse muutlikkuse põhjuseks pole mitte netriinod, vaid mingisugused teised Päikeselt pärit seni avastamata osakesed.