Õpi materjali hindama! Eterniitkatus võib olla nii ilus kui ohtlik
Asbesti kiududega tugevdatud tsemendisegust plaadid patenteeris 1901. aastal austerlane Ludwig Hatschek. Eterniit (lad k aeternus = igavene) levis heade materjaliomaduste ning efektiivse tootmistehnoloogia tõttu plahvatuslikult üle maailma. Asbesttsemendist plaadid olid tule- ja ilmastikukindlad, kerged ja heliisolatsiooniga ning neile ei kondenseerunud vesi, mistõttu sobisid nad põllumajandushoonetele, kuid ka eramajade vanadele pilpakatustele nägusaks ja püsivaks asendajaks. Kuigi väikseid eterniitplaate tunti Eestis ka 1920. aastatel, algas teine, suurem kasutuslaine nõukogude perioodil, mis hoogustus tootmise käivitumisega 1962. aastal. Oma eterniiditehasest unistati siin juba tsaariajal, kuid ligi pool sajandit hiljem ei suutnud arhitektuurset uudsust eterniidis enam keegi näha. Tootmisnormide tõttu paigaldati laineplaate pea valimatult kõikjale, pälvides raudbetoonelementide kõrval halli nõukogude aja sümbolstaatuse, kirjutab Inseneeria.
Oli populaarne kõikjal
Eterniit ei valendanud vallatult ainult sotsialismi pinnal. Ameerika Ühendriikides töötati juba 1930. aastatel välja spetsiaalsed, eemalt laudist ning lähemalt vaadeldes kelmikalt puidu süüd jäljendavad fassaadiplaadid, mille analoogid said pärast Teist maailmasõda ka Lääne-Euroopa aedlinnades lihtsa paigaldamise ja odavuse tõttu populaarseks. Tüüplahendustega sobivad laineplaadid koos suurte sileplaatidega aitasid katuse- ja seinakatete näol kuni 1970. aastateni kõikjal korterikriisi leevendada. Kuni meedia kära asbesti kahjulikkusest äkitselt tehased seiskuma sundis.
USAs keelustati tootmine 1973., Rootsis 1981., Eestis alles 1994. aastal. Kuigi juba antiikaja õpetlase Plinius Vanema väärt nõuanne kõlas: “Ära kunagi osta orje asbestikaevandusest – nad surevad vara,” jõudsid jutud salakavalatest asbestikiududest avalikkuseni alati summutatult. Suuresti oli põhjus tootjate soovimatuses tööohutusnõudeid täita. Tingliku termini “asbest” alla liigituvad kiulised mineraalid tembeldati ohtlikeks ning kõik asbeste sisaldavad materjalid ühes nendega. Venemaal valmib eterniit siiani, kuid import Läände on keelustatud.
Ohtlik vaid purunedes
Asbestidest tulenevaid hingamisteede haigusi on mitmeid, kuid kõiki haigusi teaduslikud uuringud erinevate asbesti liikidega üheselt ei seosta. Näiteks krüsotiili (levinuim asbest) ja liiva ühendite sissehingamine ei käivita põletikulist protsessi roti kopsukelmel, kus tavaliselt hakkab mesotelioom arenema. Samuti toimub pärast kiudude sissehingamist nende osaline kopsust väljatransportimine füüsikalis-keemiliste protsesside abil. On selge, et mistahes kiudude, eriti asbesti sissehingamine tervisele kasu ei too ning ilmselt kehtib ka siin kuldne vanasõna, et mürk pole aine, vaid kogus. Rootslased räägivad, kuidas eterniiditehase töötajad asbesti salaja koju smugeldasid, et kohevate kiududega täidetud padja peale siis ööseks pea asetada.
Eterniidi puhul on peamine, et kiud on tsemendiga kindlalt seotud ning võivad vabaneda ainult plaatide purustamise korral. Loomuliku vananemise käigus kiud peaaegu ei vabane. Seega kuuluvad riskigruppi asbesti eemaldustöödega tegelevad inimesed, mitte maja elanikud.
Eemaldusega pole kiiret
Eterniidi eemaldustöödest on saanud tulus äri, kuid meetmed ümbertöötlemiseks puuduvad. Jäätmed maetakse maha ja edasist ohtu see keskkonnale ei kujuta. Laineplaadid seostuvad sõjajärgse aja halva ehituskultuuri ning terviseohtudega, mistõttu otsustatakse katusematerjal sageli välja vahetada asbestivaba kiudtsementplaadi või tänapäeva eterniidi – profiilpleki vastu. Viimase sobitamiseks nõukogude ajal väljakujunenud elamupiirkondadega on tarvis aga mõnevõrra tundlikumat silma ja tihti ka suuremat väljaminekut kui lihtne soov – säilitada elamu funktsionaalsust – algselt nõuaks.
Taas on linnapilt muutumas ühekülgseks. Eterniit sobib stalinistliku pärandiga, sõjajärgsete individuaalelamutega ning isegi taluarhitektuuris ei tuleks teda ja ta kaunist paatinat peljata, kui naturaalsete materjalide kasutamine võimatuks osutub. Eterniidi elueast tuleks võtta maksimum ja alles siis tast loobuda, tulevikus eelistatult ümber töödeldes.
Kuidas katust hooldada?
Eterniitkatuse eest hoolitsemiseks on mitmeid võtteid: eemaldada lehed ja sammal (millele eelnevalt katust niisutada kiudude lendlemise vältimiseks), asendada üksikud purunenud elemendid ning kontrollida plaatide korralikku kinnitust. Eterniidi eluea pikendamiseks on Saksamaal välja töötatud läbipaistvad ilmastikukindlad polüuretaanil põhinevad katted, mis tõotavad ligi 20aastast ekspluatatsiooniaega. Loodan neist peagi rohkem kuulda. Seniks avatud silmi eterniidi ilu avastamisel!
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!