Tähed tekivad tihedatest tolmu- ja gaasipilvedest, mida tänu Herschelile on nüüd võimalik enneolematult üksikasjaliselt uurida. Ehkki varemgi on nähtud, kuidas noortest tähtedest purskuvad gaasijoad ja -tuuled, on alati jäänud mõistatuseks, kuidas täht õigupoolest nende toel oma ümbruskonna puhastab ja sünnipilvest esile kerkib. Nüüd võib Herschel olla esmakordselt jälgimas üht ootamatut sammu selles protsessis, vahendab ScienceDaily.

Ereda peegelduva gaasi pilv, mida astronoomid tunnevad lakoonilise nime NGC 1999 all, asub taevas kõrvuti suure musta laiguga. Suurema osa 20. sajandist on seesuguseid musti laike peetud tihedateks gaasi- ja tolmupilvedeks, mis nende all hõõguvate tähtede valgust varjavad.

Kui Herschel lähedalasuvate noorte tähtede uurimise eesmärgil laigu suunas pöördus, jäi pilve kujutis endiselt mustaks. Nii ei tohiks olla. Herscheli infrapunaandurid on konstrueeritud täpselt selliste pilvede sisemusse nägema. Kas oli tegu uskumatult tiheda pilvega, või oli piirkonnas midagi valesti?

Edasine uurimine Maa pinnal töötavate teleskoopidega kinnitas esmaseid vaatluseid: sõltumata vaatluskohast paistab laik mustana mitte sellepärast, et seal oleks ülitihe gaasikogum, vaid kuna see ongi täiesti tühi. Miski on raiunud augu otse läbi pilve. „Mitte keegi pole varem säärast auku näinud,” rõhutab Toledo ülikooli täheteadlane Tom Megeath. „See on sama suur üllatus, kui teades, et vihmaussid su aiamullas käike uuristavad, avastada ühel hommikul, et noodsamad ussid on tekitanud tohutusuure haigutava kuristiku.”

Astronoomid arvavad, et auk avanes, kui mõnede piirkonnas asuvate noorte tähtede peened gaasijoad mulgustasid tolmu- ja gaasilehe, mida NGC 1999 endast kujutab. Lähedalasuva täiskasvanud tähe võimas kiirgus võis samuti aidata auku puhastada. Milline ka ei olnud sündmuste täpne järjestus, võib see osutuda oluliseks pilguheiduks protsessile, mille abil vastsündinud tähed oma sünnipilvi laiali paiskavad.