Paljudele sakslastele puhtusseadus meeldib, teised aga peavad seda pidurdavaks igandiks, mis oleks tulnud juba ammu ajaloo prügikasti heita. Õlle puhtuse garanteerimine on vaid üks osa Reinheitsgeboti ajaloost; suuremas pildis on oma roll ka protektsionismil, maksudel ja turundusel, kirjutab Smithsonianmag.com.

Kodumaalt lahkunud sakslane, hinnatud pruulmeister, õllekohtunik ja -kirjanik Horst Dornbusch leiab, et seaduse 500 aasta pikkune ajalugu on üllatav. „Too väike, 31 sõna pikkune lõik väheolulises ediktis, mis pandi kirja renessanssiajastu harjal, on Saksamaal omandanud peaaegu müütilise staatuse. Seda peetakse õlle kvaliteedi asendamatuks valvuriks kogu riigis,“ märkis ta.

Reinheitsgebot, mis võib olla maailma vanim seni kehtiv tarbijakaitse-seadus, ulatub kaugemale nüüdisaegse ühendatud Saksamaa sünniloost. Pool aastatuhandet tagasi tegi selle Ingolstadti linnas „asenduskeeluseaduseks“ (sks Substitutionsverbot) Baieri hertsog Wilhelm IV.

Isegi 500 aasta eest oli see mõnevõrra iganenud uudis. Õlle kvaliteeti ja hinda Saksamaa aladel on üritatud kontrollida juba vähemalt alates 1156. aastast, mil Augsburgi linn võttis omaks samasuguse poliitika Püha Rooma riigi keisri Friedrich Barbarossa valitsemise ajal.

Baieri Wilhelmi õlleseadus levis ajapikku üle kogu riigi, kuni 1906. aastal muutis keiser Wilhelm II edikti nõuded keiserliku käsuga kohustuslikeks. Kuid fraas, millega üks Baieri seadusetegija seadust õllemaksuvaidluse ajal nimetama hakkas — Reinheitsgebot —, ei tulnud tegelikult käibele enne I maailmasõda. Ehkki enne seda polnud ettekirjutust nimetatud „õllepuhtuse“ seaduseks, tervitati uut fraasi rõõmuga ja seda on sama innukalt kasutatud siiamaani.

Miks seadus vastu võeti?

16. sajandi „pruulikodadel“ oli vähe ühist nüüdisaegsete puhaste, roostevabast terasest paake täis asutustega. Pruulikatlad keesid toona lahtisel tulel ning kääritamine toimus pigiga vooderdatud puitaamides. Protsess polnud kaugeltki hügieeniline ning reostumine oli sage pobleem. Õllepruulijad lisasid märjukesele sageli kahtlaseid koostisosi nagu saepuru, juurikaid ja isegi mürgiseid (ehkki hallutsinogeenseid) komponente, nt teatud seeni või koera-pöörirohtu. Tulemused olid küll joovastavad, kuid võisid pruukija tervisele põntsu panna — või hullematki.

Õlu polnud tol ajal pelgalt mõnujook, vaid oluline osa toiduvalikust. Puhtusseadus pidi garanteerima selle turvalisuse ja usaldusväärsuse. Samuti võimaldas see õlle hinna kinnistamise ja kasumimarginaalide paikapanemise kaudu tagada õllele taskukohase hinna — tõtt-öelda tegeleb suurem osa seadusest hinnaga ja pruulmeistreid rikkumiste korral ähvardavate trahvidega.

Ei maksa ka unustada, et Reinheitsgebot oli samavõrd seadus pagarite kaitseks kui õlleseadus. Nisu õlleks ajamise keelustamine tähendas, et see jäi pagaritele kergesti kättesaadavaks ja odavaks, samas kui õllepruulijad pidid kasutama veel odavamat otra. Nii seisis edikt hea selle eest, et inimestel oleks piisavalt leiba, mida õllega alla loputada.

Algupärane seadus piiras õllepruulijate tegevuse kolme koostisainega: „Sina ei tohi mitte kasutada õlle valmistamiseks muud kui otra, humalaid ja vett.“

Pärmi, mis muudab suhkruid alkoholiks, tekitab kääritamise käigus süsihappegaasi ja aitab kujundada õlle maitset, seadusesse ei lisatud, kuna selle olemasolu polnud seaduse valmimise ajal veel avastatudki. Kuna vanasti toimus kääritamine õhule avatud anumates (ja toimub mõnedes pruulikodades siiamaani), leidus enamasti õhus piisavalt pärmi — eriti pagaritöökodade läheduses, kus õlut sageli pruuliti —, et see lisandus õllele loomulikul viisil ja pruulmeistritele märkamatult.

Pärast Prantsusmaa pruulikodade protesti tühistas Euroopa Liidu kohus 1987. aastal Reinheitsgeboti kui protektsionistliku meetme. Too otsus avas Saksamaa poeriiulid ja õllekraanid välispruulikodadele — enam ei saanud Saksa riik seadust kasutada ediktile mittevastaval moel pruulitud õllede maaletoomise keelamiseks. Õiguslikud vaidlused selle seaduse ümber kestavad küll siiani.