Kas roheliste toodete eelistamine teeb meid tõesti paremad inimesed? Või kas selliste toodete eelistamine paneb meid end küll paremini tundma, kuid halvemini käituma?

Õige vastus on viimane. Sellal kui roheliste toodete eelistamine võib panna meid mõtlema sotsiaalsest teadlikkusest ja ehk ka käitumist parandama, võtame me ökotoodete ostmist siiski kui luba käituda halvemini, vahendab Smart Money ajakirjas Psychological Science avaldatavat uuringut.

Vähemalt jõudsid sellisele tulemusele uurijad Nina Mazar ja Chen-Bo Zhong Toronto ülikoolist. Nad palusid tudengitel uurida kaht online-kauplust: esimene oli tavaline kauplus, kus müügil vaid mõni üksik ökotoode, teine aga oli ökopood. Mõnel katsealusel paluti poest midagi osta, teised pidid tooteid hindama.

Seejärel anti tudengeile kuus dollarit ja paluti tundmatu inimesega jagada. Need, kes olid ostnud tooteid ökopoest, olid oma rahaga tunduvalt vähem helded kui need, kes olid ökotooteid ainult vaadanud.

Tudengitele anti ka võimalus teenida pettuse teel rohkem raha  — näiteks varastada raha tuppa jäetud ümbrikust. Need, kes ostsid ökotooteid, olid altimad petma kui tavapoest ostnud.

Seega, mida see ekspreriment näitab — et “head” inimesed on kõik petised?

Vastus on natuke keerukam. Kuigi moraal võib panna inimese oodatust erinevalt käituma, ei tähenda see siiski, et inimesed on ebaausad või amoraalsed. See lihtsalt tähendab, et nad tegelevad teatud mõttes moraalse tasakaalustumisega, millest nad ise teadlikud pole.

Eelnevad uuringud on näidanud, et USA mustanahalise presidendi Barack Obama poolt hääletanud valged tundsid enam õigust hiljem rassistlikult käituda. Tundub, et inimestel on moraalne kese ja me ei liigu sellest kuigipalju kummalegi poole.

Üks teine ajakirjas Psychological Science sel aastal avaldatud uurimus näitab, et inimesed mitte ainult ei tegele sellise tasakaalustumisega, vaid teevad ka head siis, kui nende minapilt on ohus. Inimesed pidid kirjutama oma headest või halbadest omadustest lühiloo ning seejärel annetama raha heategevuseks.

Inimesed, kes kirjutasid endast halvasti, andsid heategevuseks viis korda rohkem raha kui endast hästi kirjutanud. Uuringu autorid jõudsid järeldusele, et kuna heategu nõuab palju ressursse, on loogiline, et meil on selle pidurdamiseks ka teatav mehhanism.