Nobelit aitavad võita sõltumatus ja kohvipausid
Ameeriklasest füüsikaauhinna võitja George Smith rääkis, et Belli laboratooriumis, kus ta töötas, ignoreeriti enamasti ülevalt poolt tulnud korraldusi, heade tulemusteni jõuti koostöö kaudu. „Seal töötas palju tarku inimesi, kes omavahel väga tihedalt suhtlesid, mis ongi kõige tähtsam,” selgitab Smith.
Smith jagab poolt kümne miljoni Rootsi krooni suurust auhinda ameeriklase Willard Boyle’iga digitaalkaamerates kasutatava sensori leiutamise eest. Boyle’i sõnul oli tema edu aluseks vabadus valida ise oma uurimisala. Teine pool füüsikaauhinnast läheb Charles Kaole USA-st, kes avastas, kuidas edastada valgussignaale pikkade vahemaade taha läbi juuspeente klaaskiudude.
Ameerika teadlane Thomas Steitz, kes jagab keemiaauhinda teise ameerika teadlase Venkatraman Ramakrishnani ja Iisraeli teadlase Ada Yonathiga, ütleb, et kohvipausid võimaldasid tal oma avastusi kolleegidega arutada.
“Meil oli väga lõbus! Kohvipaus hommikul, ühine lõunalkäik, teejoomine pärastlõunal! Alguses ei saanud ma aru, millal inimesed üldse töötavad,” meenutab ta oma esimesi päevi Cambridge’i ülikoolis aastal 1967. „Tegelikult aga aitab tihe suhtlemine mõista, milliseid katseid on vaja teha.”
Majandusauhinna võitja Elinor Ostrom sõnab, et tema kogemused Arizona ülikoolist on üsna sarnased. „Hea ja usaldusväärse teaduse aluseks on keskkond, mis võimaldab arutada uusi ideid, teha kokkuvõtteid viimastest avastustest ja arutada ebaselgeks jäävaid asju,” ütleb 76-aastane professor. „Hea töökeskkond aitas mind tublisti.”
Ostrom jagab majandusauhinda ameeriklase Oliver Williamsoniga majanduspoliitikat analüüsivate tööde eest.
Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf annab auhinnad üle neljapäeval. Lisaks saavad auhinna ka rumeenia päritolu Saksa kirjanik Herta Müller, keda auhinnati raudse eesriide taguse elu kriitilise kirjeldamise eest, samuti ameeriklastest meditsiiniauhinna võitjad Elizabeth Blackburn, Carol Greider ja Jack Szostak.
Norra pealinna Oslosse sõidab rahuauhinna järele ka USA president Barack Obama. Rahuauhinna üleandmiseks korraldatakse Alfred Nobeli 1895. aastal kirja pandud soovide kohaselt eraldi tseremoonia.
Nobeli testamendi kohaselt antakse auhinnad alates 1901. aastast inimestele, kes on omal alal inimkonnale kõige rohkem kasu toonud. Auhinnatseremooniale järgnevad banketid, kus laureaadid kohtuvad Skandinaavia siniverelistega, ülikoolide professorite, poliitikute ja diplomaatidega.
