Esmakordselt möödunud aasta septembris fikseeritud supernoova plahvatus on võimsaim seni nähtuist. Objekt, mille nimeks sai SN 2006gy, asub meist 240 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas. Astronoomide hinnangul ületab plahvatanud tähe mass päikese oma 150 korda.

Lisaks plahvatuse võimusele on SN 2006gy’l veel kaks iseärasust. Esiteks, on selle supernoova tekkemehhanism põhimõtteliselt erinev seni uuritute omast. „Tavaline” supernoova tekib siis, kui nn surev„vana” täht energia otsa lõppemise tõttu viimaks gravitatsiooni mõjul kokku kukub ning seejärel plahvatab. NASA teadlased usuvad aga, et SN 2006gy puhul toimus kõik teisiti. Mingil põhjusel oli tähe tuuma gammakiirgus nii võimas, et „osa energiast muundus osakeste-antiosakeste paarideks”. Energia vähenemine viis tähe kokkukukkumise ja sellele järgnenud plahvatuseni.

Teine põhjus, miks SN 2006gy erilist huvi äratab, on tähe käitumine, mis vabaneb osaliselt oma massist veel enne plahvatust. Asi on selles, et analoogne protsess toimub ka meile märgatavalt lähemal asuval tähel Eta Carinae, mille kaugus Maast on 7,5 tuhat valgusaastat. Teadlased oletavad, et ka see täht võib muutuda supernoovaks ning arvavad, et SN 2006gy tundmaõppimine aitab neil mõista, kas Eta Carinae plahvatab ning kuidas see võiks päikesesõsteemi mõjutada.