“Seal pole tõestatud, et arseeni leiduks bakteri DNAs või RNAs. RNA puhul väidavad autorid, et kuivõrd bakter on väga aeglase arenguga, siis on RNAd seal nii vähe. Aga RNAd on alati rohkem kui DNAd,” ütleb Remme Novaatorile. “Minu jaoks on lahendamata küsimus, kas see bakter suudab arseeni DNAs kasutada. Seda oleks olnud tehniliselt väga lihtne kontrollida, aga seda pole tehtud. Selle asemel kirjutavad arseenibakteri avastajad, et olemasolevaid andmeid pole võimalik muud moodi seletada.”

Remme sõnul võib siin mõneti olla tegu ka teadusmaailma loogikaga: kontrolliti küll arseeni olemasolu DNAs, kuid tulemused olid nii segased, et neid poleks keegi tahtnud avaldada. “Siis avaldadki selle, millest kõik aru saavad,” ütleb ta.

Kanada Briti Columiba ülikooli mikrobioloog Rosie Redfield kirjutab oma blogipostituses: “On suur vahe, kas püüda ausalt kontrollida oma hüpoteesi paikapidavust või püüda näidata, et su hüpotees on tõene. (Arseenibakteri artikli) autorid tegid teist, aga mitte esimest.”

Redfield sõnul on bakteritest leitud arseen arseenisaaste, mis on jäetud enne analüüse korralikult väljafiltreerimata. Samuti on tema sõnul kummaline, miks on jäetud osa olulisi analüüse üldse tegemata.

Arseeni kasutavad bakterid olid teada ka varem, kuid varasemad sellised bakterid ei kasutanud mürgist arseeni ainevahetuses, vaid panid selle kõrvale. Kõrvalepandud arseen andis bakterikolooniatele kollase värvi.

“Arseeni probleem on selles, et ta on fosforiga nii sarnane ning ensüümid võtavad arseeni fosfori pähe. Kuid fosforiga võrreldes on arseen oluliselt ebastabiilsem ja oksüdeerub palju kergemini. Sealt need hädad algavad,” ütleb Remme.

Mono järvest leitu suudab hakkama saada nii fosforiga kui asendada selle arseeniga. Remme sõnul näitab see, et bakter on oludele kohanenud. “Algselt on kasutanud fosforit ning hiljem evolutsiooni käigus kohastunud arseeniga. See tõestab elu paindlikkust, aga mitte seda, et leiti midagi sellist, mis pole maapealse eluga üldse seotud,” lisab ta.