Narva unikaalsed kindlustused lagunevad unustuses
Narva jõe vasakkaldal seisab uhke Gloria bastion (bastion — viisnurkne mitmeastanguline muldvalliga piiratud ja mitmesuunaliste tulistuspositsioonidega kaitserajatis) kindlusemüüri nurkades. See on üks Rootsi riigitegelase ja sõjaväelase Erik Jönsson Dahlbergi projekti järgi rajatud bastionidest Rootsi kuningriigi kunagiste idaalade tähtsaimas linnas. Võimsad, tänapäevani säilinud kindlused kerkisid Narva jõe kallastele juba 13.-14. sajandil. Enne kivilinnuseid võisid jõe kallastel seista puitlinnused. Teisel pool jõge seisva Jaanilinna (Ivangorodi) kindluse rajas tsaar Ivan III 1492. aasta, kirjutab Tarkade Klubi.
Narva bastionide rajamine algas 1581. aastal, kui Narva sai Rootsi kuningriigi osaks. Rootslased pidasid oma riigi idapiiril asuva linna kaitsmist väga oluliseks ja hakkasid täiustama juba olemasolevat fortifikatsiooni. See töö kestis aastakümneid, kuid 17. aastasaja keskpaigaks oli selge, et Narva kaitserajatised vajavad kardinaalseid uuendusi. Suurtükid muutusid üha tõhusamaks ja kivist linnamüür üksi ei kaitsnud enam nende eest.
Kaitserajatiste ehitamine sai uue hoo aastatel 1676-1680. Linnamüüri idaküljele ehitati Wrangeli (Pax) bastion, rekonstrueeriti idaväravad, põhjaväravaid täiendati kaitsetorniga. Rajati uusi suurtükipositsioone, üks näiteks linnuse kirdenurka, kus praegu lehvib Eesti lipp. Rootsi kuninga Karl XI käsul inspekteeris Dahlberg (10. oktoober 1625 — 16. jaanuar 1703) rekonstrueeritud kaitserajatisi ning tunnistas need ebatõhusateks. Dahlberg pakkus välja mitu omapoolset täiendusprojekti. Ühe nendest kiitis kuningas 1683. aastal heaks ja selle elluviimine algas 1684. aastal.
Rootslased tegelesid Narva bastionide täiustamisega kuni 1704. aasta hilissuveni, kuni venelased Narva vallutasid. Rootslased jõudsid lõpetada kuue bastioni (Gloria, Fortuna, Triumph, Pax, Victoria, Honor) ehitustööd. Pooleli jäid Justitia bastion ja lääneväravad ning viie raveliini (raveliin — kolmnurkse põhiplaaniga kindlustus, mis koos vallikraaviga takistas kindluse ründamist) asemel jõuti rajada vaid kaks.
Narva kindlustusi iseloomustavad võrdlemisi lühikesed kurtiinid (kurtiin - kõrvutiolevate bastionide flanke ühendav kindlusemüüri osa, mida pealetungijad tavaliselt ründasid, kuni selle ette hakati ehitama raveliine) ning võrdlemisi laiad ja kaugele ette ulatuvad raveliinid. Kindlusrajatistel on pikk fass (kindlustatud, vaenlase poole suunatud osa) ja lühike flank (rindejoonega risti olev osa). Bastionid on viisnurksed kaitserajatised kindlusemüüri nurkades. Viisnurkne põhiplaan võimaldab suurtükkide abil tulistada igas suunas, välja arvatud kaitstava kindluse poole.
Vaenlasel on taolist kindlustust üsna raske vallutada, sest pealetungijad on kaitsjatele igast küljest näha ja jäävad kõikjal tule alla. Dahlberg pidas Venemaad Rootsi kuningriigi põhivaenlaseks, mistõttu pööras ta Narva kindlustamisele väga palju tähelepanu, kuid kuningriigi fortifikatsioonide direktorina arendas ka teisi kindlusi, sealhulgas Riia, Pärnu ja Tartu kaitserajatisi.
Narva kindlusrajatisi iseloomustavad veel võimsad kasematid (kasematt — kindluse siseruum, kus paiknesid nii garnison kui ka laskemoon. Kui kindlust kasutati vanglana, nimetati ka konge kasemattideks). Peale Gloria bastioni on kõigis bastionides kahekordsed kasematid. Iga seitsme meetri järel on müüris laskeavad. Kasemattide seinad on kuni kolme meetri paksused. Kindlusemüüri kaitses ka võimas muldvall ja kuiv kaitsekraav, kuhu sai vajaduse korral paigutada sõdureid.
Pärast venelaste võitu Põhjasõjas kaotas Narva kindlus sõjalise tähtsuse, kuid kuni 19. sajandi keskpaigani peeti seda oluliseks kui Peterburi eelposti. Tänu rootslaste rajatud võimsatele kindlustustele on Narvat enne 20. sajandit sõjalisel teel vallutatud vaid korra — 1704. aastal Peeter I vägede poolt.
Narva bastionid on hävimisohus. Uhked paekiviseinad varisevad ja nii võime varsti olla olukorras, kus Läänemere idakalda tõenäoliselt võimsaim sõjaajalooline rajatis lihtsalt kokku kukub. Honori bastioni seisund on suisa nutune. “Narva bastionid on tõesti Euroopas ühed omapärasemad. Paljuski on säilinud nende esialgne kuju, aga kui neid praegu vaadata, siis tuleb lausa pisar silma. Siia on vaja väga suuri investeeringuid,” räägib kapten Aivar Helstein. Kõnnime koos sõjaajaloohuvilise kaitseväelasega kasemattides, mis võiksid olla ühed Eesti uhkemad turismiobjektid, kuid kus vedelevad süstlad ja õllepudelid.
“Eestis on ainult üks Narva ja ma arvan, et see ütleb väga palju. Meil on üks Tallinna vanalinn, ümbritsetud ringmüüriga, ja meil on üks Narva, praktiliselt ümbritsetud kivist bastionidega. Bastionide kaotus oleks korvamatu,” ütleb ka Tartu Ülikooli Narva kolledži ajaloolektor Kaarel Vanamölder.
Bastionid koos Hermanni linnusega moodustavadki põhiosa Narva säilinud vanalinnast, mistõttu tuleks nende säilimisse väga tõsiselt suhtuda. “Narva bastione võiksime käsitleda umbes samamoodi nagu Tallinna vanalinna ringmüüri, mis on säilinud niivõrd hästi, lausa unikaalselt. Kindlasti vajaksid ka Narva bastionid samasugust hoolt ja samasugust tähelepanu, nagu on Tallinna linnamüüril,” lisas Vanamölder.
Hinnanguliselt kuluks bastionide restaureerimiseks 200 miljonit krooni. Muinsuskaitseametil on arhitektuurimälestiste korrashoiuks alla miljoni krooni aastas. Narva kindlustuste hävinguga kaotaks Eesti ühe oma visiitkaartidest. Tõsi küll, see on vähekasutatav visiitkaart, sest avaneb vaid idast tulijale. Sellele vaatamata on tegemist väga väärika visiitkaardiga.
