Kõikvõimalike inimesi kimbutavate neuroloogiliste tervisehäirete seas on prosopagnoosia üks pentsikumaid.

Lihtsamalt öeldes põhjustab prosopagnoosia "näopimedust" — sündroomi all kannatava inimese aju pole võimeline eristama suhtluskaaslaste või meedias silmatud inimeste näojooni.

Häire diagnoosimine on äärmiselt keeruline, kuna prosopagnootikud on haigust põdenud enamasti juba sünnist saati, mistõttu nad enamasti ei anna endale isegi aru, et teistel inimestel on võime inimesi näojoonte alusel eristada.

Näiteks uuris kuulus neuroloog Oliver Sacks prosopagnoosiat aastaid, enne kui avastas, et kannatab selle all ka ise.

Prosopagnootikutel kujunevad tuttavate inimeste äratundmiseks tavaliselt välja sekundaarsed meetodid; inimesi hakatakse tuvastama riietumisstiili, kõnnaku, aksessuaaride (nt prillide), kehakuju või hääle alusel.

Kummalisele haigusele pole praegu teadaolevalt mingisugust vähegi tõhusat ravi.

Asjatundjate sõnul sünnib prosopagnoosiaga, või omandab selle varases eas, kuni 2 protsenti rahvastikust. See tähendab: võimalik, et iga viiekümnes inimene.