Naftatipp pureb: mis juhtus viimastel aastatel?
Alates 1960ndatest on ka uute naftaleiukohtade avastamine aina vähenenud ning ammenduvatest maardlatest pumbatakse nüüd aastas juba üle 5 korra rohkem, kui aasta jooksul juurde avastada suudetakse. Samas peaks 2005 aastal tehtud prognooside kohaselt globaalse majanduskasvu jätkumiseks maailma energiatarbimine tõusma aastaks 2030 vähemalt 50% võrra, kushulgas arengumaade osa selles tõusus oleks 85%.
Tänase majandusmudeli toimimiseks on majanduskasv vältimatu. Seisak koguprodukti juurdekasvus kahjustab finantssüsteemi toimimist, pöörates lühimagi paigaltammumise vältimatult majanduslanguseks, millega kaasneb rahanduse alustugede kokkuvarisemine. Kaasaegsed majandusteooriad loevad majanduskasvu struktuuris tööjõu ja kapitali osaks ca 25% arengust. 75% moodustab aga tehnoloogia kvalitatiivne ja kvantitatiivne areng, mis nõuab omakorda energia summaarse tarbimise kasvu. Seega ei saa majanduskasvu olla ilma kasvuta energiatarbimises.
Nii on see läänelikus tsivilisatsioonis olnud juba tehnilise progressi ajastu algusest peale. Ammenduvate fossiilkütuste asemele ei ole siiani suudetud leida samaväärse energiaallikana toimivaid alternatiive.
Suurima lõigu maailma energiapirukast moodustavad vedelkütused. Ilma nendeta poleks tänast majanduse globaliseerumist, mis rajaneb toorme ja valmistoodangu transpordil baseeruval tsentraliseeritud suurtootmisel. Poleks isegi suurlinnu. Kuid vedelkütustest moodustavad ca 90% naftasaadused.
Samuti põhineb naftal ja gaasil põllumajanduslik suurtootmine, tänu millele on tänaseks meie planeedil 6,7 miljardit parema või kesisema toidusedeliga inimest. Pestitsiidide, fungitsiidide, insektitsiidide, sünteetiliste väetiste, põllumajandusmasinate ja transpordita ei oleks see võimalik. Lisaks on otseselt nafta-ja gaasisõltuvuses, või toetuvad neist elektri tootmisele enamik niisutus-süsteeme, saagikuivatus-, külmutus-, ladustus-, turustus-jne, jms tehnoloogiad ning põllumajanduse üldine infrastruktuur.
Ilma kõige selleta tuleks põllumajanduses endiselt hakkama saada kohapealse käsitööga kolme-või neljavälja süsteemis -nii nagu sajand tagasi. See aga tähendaks põllumajandusele tänasest vähemalt viiekordselt madalamat saagikust, ehk toidu hädapärast jagumist vaid 1,5 miljardile inimesele…
Kolmanda maailma probleemid
Keskmise elaniku dieet arenenud riikides sisaldab ca 1600 liitrit fossiilset kütust aastas, kusjuures ainult 256 liitrit sellest kulub toidu transportimiseks. Seega mitte just liiga kummalise kokkusattumusena on peale 2005 aastat koos naftaga ka toiduaineid tabanud ennenägematud hinnatõusud üle maailma.
Paljudes Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riikides, kus enamik inimesi on niigi pidanud 90% oma sissetulekust toidule kulutama, on hinnatõus viimaseil aastail toonud kaasa vihaseid massimeeleavaldusi, mis viisid mõnes riigis isegi valitsuste vägivaldse kukutamiseni.
ÜRO peasekretär Ban Ki-moon süüdistas selles kaoses eelkõige USA-d ja Euroopa Liitu, kes on naftanappuses hakanud doteerima biokütuste tootmist seni toidu kasvatamiseks kasutatud põllumaadel. Ladina-Ameerikas toimus sama juba varem ning lisaks läheb biokütuste tootmise alla enamik sealsest uudismaast, mille tarbeks aastas raiutakse maha Iirimaa suurune ala põlismetsa.
Prantslaste Liberation: „ Loomulikult on kõik näinud, et toidu hind on Euroopas tublisti tõusnud. Leivahinnad tõusevad, kuid Euroopas ei moodusta leib perekonna eelarves sellist osa nagu vaestes riikides. Me peame Euroopa toitlusolukorda lahendatuks ja vähendame põllumajanduspoliitika kaalu, oleme hakanud rõhku panema alternatiivsele põllundusele — veel majanduslikum, vastutustundlikum, mahedam jne. Kuid olles silmitsi taevasse kerkinud nõudluse, langeva aktsiaturu, tõusvate toiduhindade ja toidurahutustega, on meil aeg hakata tootma. Tootma palju, kiiresti ja odavalt.” Kahjuks väidab statistika, et arenenud riikide põllumajanduses kulub toiduainete iga kalori tootmistsüklile suurmajandeis keskmiselt kümme kalorit fossiilkütuseid. Seega ei ole võimalik tänases põllumajanduses tõsta toiduainete tootmist, tõstmata niigi kalli nafta tarbimist, mille hind seeläbi veelgi tõuseks, surudes taas üles toidu hinda, jne, jne.
Biokütuste tootmiseks vajalike kultuuride kasvatajaile makstavad riiklikud dotatsioonid on paljude arenenud riikide põllumeeste jaoks ainus väljapääs oludes, kus farmerite kulude ja tulude suhe on nende jaoks viimase viiekümne aasta viletsaim. Väiksemad tootjad ei suuda enam ammu konkurentsis püsida.
Kuid sürrealistlikuks muudab kogu olukorra tõsiasi, et biokütuste tootmise arvestuslik energeetiline kasutegur (ERoEI ehk Energy Return on Energy Invested) on olematu. Nii näiteks autokütuseks kasutatava etanooli valmistamise puhul maisist on erinevail andmeil tegemist suhtega 1:1 kuni 1:1,3 . Ehk etanooli ühe energiaühiku saamiseks tuleb kasvatamis-ja tootmisprotsessi investeerida 1 kuni 1,3 energiaühikut.
Õnneks ei võeta kogu protsessi investeeritavat energiat nafta ja gaasi arvelt, muidu oleks bio-autopiirituse tootmine täiesti absurdne. Pealegi teraviljast, millest saab toota autopaagitäie seda kütust, jätkuks ühele inimesele aasta toiduks.
Biodiisel valmistatakse ümbertöödeldud kasutatud toiduõlist, loomsetest rasvadest ja taimeõlidest. Poliitiliselt õigustab biokütuseid väiksem CO2 üldemissioon, majanduslikult aga väiksem sõltuvus imporditavast naftast.
Seda et keskkonnasõbralik alternatiivkütus võib hakata konkureerima tarbija toidulauaga, otsustajate ringkondades ilmselt karta ei osatud.
Milline osa on kinnisvaramullil?
Muidugi on energia ja toiduained meie tsivilisatsiooni raames ühed kõige olulisemad kaubad. Üsna kentsakal kombel ei võta seda tõsiasja arvesse planeedi kõige mõjukama riigi, USA, elukallidus-statistika, mis energia ja toidu hinnamuutusi ei arvesta. Tuleneb see ilmselt asjaolust, et enam kui pool sajandit on nende kaubagruppide hinnad USA siseturul püsinud stabiilsed. Peale 2005 aastat on USA stabiilsus selles osas hakanud murenema ning muu maailmaga analoogilised mured uksest/aknast sisse murdma.
Energy & Capital: „ …Ja meil on tõsine probleem (elukalliduse) statistikaga. Milline on ikkagi tegelik inflatsioonimäär Ühendriikides? On see siis kaks protsenti, viis protsenti, kümme protsenti või lausa kaheksateist protsenti, nagu võiks erinevate ametkondade statistilistest andmetest järeldada? /…/ Vastavalt tööministeeriumi (Labor Department) andmetele on toiduainete hinnad eelmisel aastal (2007) eriti dramaatiliselt kasvanud. Näiteks piim +17 %; juust +15%; riis ja makaronitooted +13%; leib +12% . Kahe viimase aastaga on munad kallinenud 62%, nisu hind on enam kui kahekordistunud eelmisel aastal ning tõusnud kokku 300% alates 2005 aasta lõpust. Mujal maailmas on asjad veelgi halvemad. ÜRO Toiduainete ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) andmeil on toiduainete hindades üle maailma 2007 aastal muuhulgas ilmnenud, et teravili on kallinenud +42%; toiduõlid +50% ja piimatooted +80%. Meie oleme oma artiklites palju juttu teinud toornafta 60% hinnatõusust viimase kolme aasta jooksul, aga toiduhindadega võrreldes on toornaftaga toimuv ju lausa käkitegu!“
Me oleme kuulnud ameerika eluviisi eripäradest ja neid juba isegi eeskujuks võtnud. Alaline võlgade maksmine elamiseks äärelinna villades, kus keskmisel perel on vaja tööle ja koju sõita kahe liisinguautoga, mõlemaga ca 50 km päevas, lahedalt süüa jne.
Kevadises artikliseerias vaatasime, kuidas dollar 1971. aastal jäeti muu tagatisvarata, ning muudeti maailma reservvaluutaks, sidudes USD otse globaalse naftakaubandusega. Tulemusena langes dollari kurss nüüd koos naftahinna tõusuga, tekitades enneolematult palju vabasid kohti USA suurte kaubamajakettide parklaisse. Kallines ju oluliselt nii Hiinast kohale veetav kaup kui selle transport. Aga esmatarbekaupade enamus kannab täna USA-s silti „Made in China“. Rohkem kui kahekordselt kallinesid autokütus ja kütteõlid ning gaas. Ennenägematu oli toiduainete hinnatõus.
Tööstusgigandid sattusid hätta -eesotsas korporatsioonidega Ford, Chrysler ja General Motors, kes ei suutnud muu maailma säästlike sõidukite kõrval enam kellegile müüa oma „bensiiniõgijaid“. „Muutunud turutingimustes “ oldi sunnitud väga oluliselt koondama töötajaid. Seejärel vallandus tööturul ahelreaktsioon. Teleris näidati aina kivina kukkuvaid aktsiakursse börsidel, vaheldumisi kaadritega iga päevaga kasvavaist Päästearmee supisabadest.
Kinnisvarahinnad olid muidugi langema hakanud ammu enne seda, kui ka esimesed kinnisvaramaaklerid end supiköökide sabadest leidsid. Uusi eluasemeid ei olnud enam kellelegi vaja. Vastupidi, tekkisid terved linnaosad, kus igal majal ilutses silt: „Müügis, Panga omand“.
Tekkisid terved finantsraskustesse sattunud linnad ja osariigid. Näiteks Utah osariik läks augustis üle neljapäevasele töönädalale -enamik riigiasutusi on reedeti suletud, lootuses elektri ning kütte arvelt kokku hoida. 117 000 elanikuga Vallejo linna volikogu Californias otsustas kuulutada välja pankroti, kuna pole raha, et pakkuda elementaarseidki teenuseid jne, jne.
Social Connected: „Majanduskriisi ning seeläbi ülejõu käivaiks kasvanud laenumaksete tõttu jääb ainuüksi Los Angelese ümbruses iga päev koduta 700 peret. Osa tõstetakse välja, kuid osa võtab kaasa vaid hädavajaliku, ning jätab oma majad koos sisustusega lihtsalt maha, lahkudes teadmata suunas.“ Äripäev: „USA-s läheb igal nädalal haamri alla 47 000 kodu./…/ Kui USA-s on maja väärtus langenud allapoole seda summat, mille omanik pangale võlgu on, siis võib inimene lihtsalt minema jalutada ning mingeid täiendavaid kohustusi tal enam pole. Kahjud kannab pank.“
Artikliseeria “Naftatipp pureb” viimane osa ilmub reedel 14.novembril 2008.
