Muudkui laienev osooniauk ohustab juba parasvöödet
Taolisele järeldusele jõuti pärast enam kui 30st üle kogu Arktika ja lähikonna jaotatud osoonimõõtejaamast koosneva rahvusvahelise võrgustiku abil teostatud ning Saksamaa Helmholtzi seltsi Alfred Wegeneri nimelise polaar- ja mereuuringute instituudi AWI Potsdami uurimisüksuse koordineeritud mõõtmiste põhjal, vahendab PhysOrg.com.
„Meie mõõtmised näitavad, et asjakohastel kõrgustel on paari viimase nädala jooksul hävinenud umbes pool varem Arktika kohal asunud osoonist,“ kirjeldas AWI uurija Markus Rex hetkeolukorda. „Kuna sellise ebatavaliselt kiire osoonikao põhjustanud tingimused kestavad endiselt, võime eeldada osooni jätkuvat lekkimist.“
Juba praeguseks vaadeldud muudatused võivad avaldada mõju ka väljaspool hõreda asustusega põhjapolaaralasid. Arktika kohal osoonikaotusega kohtunud õhumassid kipuvad liikuma lõuna poole, mistõttu võib osoonikihi rängast õhenemisest johtuv ultraviolettkiirguskaitse kahanemine tuua kaasa UV-kiirguse ägenemist ka parasvöötmes. „Seega tuleks tänavu kevadel pöörata erilist tähelepanu piisavale UV-kaitsele,“ soovitas Rex.
Osoon kaob atmosfäärist, kui inimtekkeliste freoonide e kloor-fluor-süsinike lagundamisel tekkinud ühendid teisenevad äärmuslikult külmades tingimustes agressiivseteks, osooni hävitavateks aineteks. Nüüdseks juba aastaid on teadlased rõhutanud osooniaukude ja kliimamuutuse vahelist seost, eriti tõsiasja, et Arktika stratosfääris, u 20 km kõrgusel, kus osoonikiht paikneb, on kõige külmemad talved muutunud aina külmemaks ja toonud kaasa üha suuremat osoonikadu.
„Tänavune talv jätkab neid arenguid, mis võivad tõepoolest olla seotud globaalse soojenemisega,“ selgitas atmosfääriuurija Rex seost, mis paistab paradoksaalne vaid esmapilgul. „Lihtsamalt öeldes sulgevad kasvuhoonegaasid Maa soojuskiirguse atmosfääri madalamatesse kihtidesse, mistõttu need kihid soojenevad üle. Stratosfääri jõuab aga vähem soojust, mistõttu seal ägeneb jahtumine veelgi.“ Selline jahtumine leiab aset just osoonikihis ning võib osoonikadu hoogustada.
„Osoonikihi ja kliimamuutuse vaheliste seoste keerukaid üksikasju pole siiski veel täies ulatuses mõistetud, mistõttu keskenduvad neile mitmed praegu käimasolevad uurimisprojektid,“ märkis Rex. Euroopa Liit rahastab sellesuunalist tööd projekti RECONCILE raames, mis kujutab endast 3,5 miljoni eurose toetusega uurimisprogrammi, milles 16 teadusinstituuti kaheksast Euroopa riigist teevad koostööd Arktika osoonikihi parema mõistmise nimel.
Pikemas perspektiivis peaks osoonikiht taastuma tänu selle kaitsmiseks rakendatud ulatuslikele keskkonnapoliitilistele meetmetele. Tänavutalvine rekordiline osoonikadu neid ootuseid ei muuda. „Tänu Montreali protokolli pikaajalistele tagajärgedele osoon alates käesoleva sajandi keskpaigast enam märkimisväärsel määral ei hävine,“ selgitas Rex.
Montreali protokoll on rahvusvaheline poliitiline deklaratsioon, mis võeti ÜRO õhutusel 1987. aastal vastu eesmärgiga kaitsta osoonikihti ning tänase päevani põhimõtteliselt keelab kogu maailmas toota osoonikihti lõhkuvaid freoone. Möödunud kümnendite vältel atmosfääri paisatud freoonid jäävad sinna püsima aga veel mitmekümneks aastaks. Kuni selle ajani sõltub põhjapooluse osoonikihi saatus põhimõtteliselt stratosfääri temperatuurist 20 km kõrgusel ning on seega otseselt seotud Maa kliimas toimuvate arengutega.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!