Mona Lisa naeratuse saladus muugiti lahti

Kui teid on kunagi hämmeldanud Mona Lisa naeratus — see, kuidas ta ühel hetkel paistab helge ja järgmisel tõsine —, võite nüüd viimaks pea vaevamise lõpetada. Vastav mulje jääb seetõttu, et meie silmad saadavad meie ajule kombineeritud, vastakaid signaale.

Võrkkesta eri rakud edastavad ajusse eri teabekategooriaid ehk „kanaleid". Need kanalid šifreerivad andmed objekti suuruse, selguse, ereduse ja asukoha kohta nägemisväljas, vahendab NewScientist.

„Mõnikord võetakse üht kanalit vastu teistest agaramalt ning te näete naeratust, siis aga võtavad juhtimise üle teised kanalid ning naeratust ei paista," ütleb Hispaanias Alicantes tegutseva neuroloogiainstituudi neuroloog Luiz Martinez Otero, kes viis sel nädalal Chicagos Ameerika neuroloogialiidu aastakoosolekul esitletud uurimuse läbi koos kaasautor Diego Alonso Pablosega.

See pole esimene kord, mil teadlased Leonardo da Vinci meistriteost lahkavad. 2000. aastal näitas kunstiajaloost huvituv Harvardi arstiteaduskonna neuroloog Margaret Livingstone, et Mona Lisa naeratus paistab perifeerses nägemisväljas paremini silma kui täpselt „kaadri keskel" ehk nn foveaalses nägemisväljas. Ning 2005. aastal tehtud uuringute põhjal oletas Ameerika töörühm, et selle, kas me näeme naeratust või mitte, määrab juhuslik müra signaali teel võrkkestalt ajukoore nägemiskeskusse.

Saamaks selgemat pilt Mona Lisa naeratuse tabamatuse põhjustest, varieerisid Martinez Otero ja Alonso Pablos eri nägemiskanalite töödeldud Mona Lisa eri aspekte ning küsisid katsealustelt seejärel, kas nad näevad naeratust või ei.

Alustuseks palusid uurijad vabatahtlikel vaadata maali eri suurustes ja eri kaugustelt. Kaugel seisvatel või portree tillukest reproduktsiooni vaatavatel katsealustel oli üldse mingisuguse näoilme väljalugemisega raskusi.

Lähemale liikunud või maali suuremat koopiat vaadanud, hakkasid nad naeratust nägema,  ning mida suurem oli pilt, seda tõenäolisemalt nad seda nägid. Taoline tulemus annab mõista, et võrkkesta rakud, mis töötlevad nägemisvälja keskmest pärit signaale, kannavad teavet naeratuse kohta sama hästi kui perifeerse nägemisvälja rakud.

Järgmiseks võrdles Martinez Otero töörühm seda, kuidas valgus mõjutab seda, kuidas me Mona Lisa naeratust hindame. Objekti ereduse ümbrusega võrreldes määravad kaht tüüpi rakud: „keskpunkti-rakud" (ingl on-centre cells), mis aktiveeruvad vaid siis, kui valgus langeb nende keskmesse, ning lubavad meil pimedal ööl eredaid tähti vaadelda, ja „servarakud" (ingl off-centre cells), mis edastavad signaali vaid siis, kui nende kese on pime, mis võimaldab meil eristada trükitud teksti.

Martinez Otero jooksutas need kanalid umbe, näidates teisele vabatahtlike valimile 30 sekundi vältel kas musta või valget kuva ja seejärel fotot Mona Lisast. Sagedamini nägid Mona Lisa naeratust katsealused, kellele oli näidatud valget ekraani. See oleks pidanud pärssima servarakkude töö, mistõttu Martinez Otero järeldas, et just keskpunkti-rakud on need, mis Mona Lisa naeratust aduvad.

Pilgu sihtmärk mõjutab samuti seda, kas naeratust nähakse või mitte, kinnitab Martinez Otero. Tema töörühm seiras spetsiaalse tarkvara abil seda, mis piirkonda 20 katsealust maalil vaatlevad, samal ajal kui katsealused hindasid Mona Lisa naeratuse ilmnemise intensiivsust.

Minut aega maali vaadelnud katsealused kaldusid naeratust silmnähtavaks hinnates keskenduma portree suu vasemale poolele, mis kinnitab hüpoteesi, et nägemisvälja keskosa suudab naeratust eristada küll. See pole siiski veel kogu lahendus, sest siis, kui katsealustele anti naeratuse tabamiseks vaid sekundi murdosa, kaldusid nad pilku koondama hoopis daami vasemale põsele, mis vihjab asjaolule, et ka perifeerne nägemine mängib teatud rolli.

Kuid kas Leonardo kavatseski vaatlejate ja eriti teadlaste ajudesse sedavõrd palju segadust külvata? Kahtlemata, on Martinez Otero veendunud. „Ühes oma märkmikus kirjutas ta, et üritab maalida dünaamilisi näoilmeid, sest selliseid ilmeid oli ta näinud tänavatel."