Mis paneb meid aevastama?
Aevastamise eesmärk on eemaldada ninast lima, mis sisaldab kehale võõraid osakesi. Kuid iroonilisel kombel aevastatakse vähemalt osaliselt lahtise suuga, misläbi nina puhastamine toimub vaid osaliselt. Aevastamine pole omane vaid inimestele. Kasside turtsumine on üldteada. Iguaanid nagu teised sisalikud tunduvad olevat eriti sagedased aevastajad, kuid nemad aevastavad, et saada lahti nina soola-näärmetesse kogunenud sooladest.
Haigestumise ajal paiskab aevastamine ümbrusesse kuni 40 000 tillukest aerosoolpiiska, mis võivad levitada haigust. Nii et tervislik võib aevastamine olla vaid aevastaja enese jaoks. Piisad paiskuvad ninast üllatava kiirusega, mis ulatub 150-1000 kilomeetrini tunnis.
Mis televisiooni puutub, siis soodustab sealne keskkond mõnel inimesel aevastamist. Tugev prožektorivalgus mõjub neile samuti nagu äkitselt varjust ereda päikesevalguse kätte minek. Ninas hakkab midagi kihelema, silmad lähevad vesiseks ja vallandub tugev aevastus. See ei ole seotud tolmuga ega ole inimese tahte poolt juhitav. Tegu on nähtusega, mida teaduskeeles nimetatakse footiliseks aevastusrefleksiks ja mis esineb 10-30 protsendil inimestest.
Antiikajal peeti aevastust jumalate lähetatud prohvetlikuks märgiks. Keskajal jälle kardeti, et aevastamisega lahkub kehast osa hingest ja see võib olla letaalne. Seepärast vastatigi aevastusele sõnadega „Jumal õnnistagu sind". Idamaadel arvatakse, et aevastamine annab märku sellest, et keegi räägib sind taga.
Aevastamine on igatahes nii ebasünnis tegevus, et sellist märksõna ei ole ei eestiaegses ega kahes uuemas Eesti ent-süklopeedias. TEA entsüklopeedias siiski on. „Aevastamisel osalevad hingamislihased, neelulihased, häälepaelad ning näo- ja suulihased, seega juhib aevastamist enamik peaajunärve," kirjutab teatmeteos. Siiski pole seal footilisele aevastusrefleksile tähelepanu juhitud.
Ometi aevastab meist igaüks, kuid kuidas närvisüsteem seda refleksi juhib, pole täpselt teada.
Aevastusi koordineerib parasümpaatiline närvisüsteem, mis selgroogsetel aeglustab näärmete aktiivsust ja silub nende juhitud lihaste tegevust, soodustades muu hulgas seedimist. See reguleerib ka pisarate ja sülje tekkimist. Jaapani teadlased uurisid 1990. aastal kasside aevastamist ja leidsid, et seda koordineerib üks ajutüve osa - piklik aju. Inimene, kellel on see vigastatud, kaotab aevastamise võime.
Juba Aristoteles küsis 4. sajandil eKr, miks päikesesoojus paneb inimese aevastama, kuid tulepaiste ei pane. Läks paar tuhat aastat ja inglise filosoof Francis Bacon näitas, et footilisel aevastusel pole soojusega mingit pistmist. Kui ta sulges silmad ja läks päikese kätte, siis aevastust ei järgnenud. Baltimore'i Hopkinsi ülikooli haigla psühhiaater Henry Everett oli 1964. aastal juba täpsem ning küsitles oma tudengeid ja kolleege. Ta leidis, et 80 protsendil n-ö valgusaevastajatest on sama refleksiga sugulasi. Järgnevad uuringud tõestasid, et footiline aevastamine on päritav ning määratakse ühe dominantse geeni poolt, nii et igaüks, kellel on üks selle geeni koopia, tervitab valgust aevastusega.
Meditsiinikirjanduses juhitakse tähelepanu, et aevastust ei pruugi esile kutsuda ainult võõrkehad või ere valgus. See võib kaasneda seksiga, šokolaadi söömisega või veini joomisega. Ühest Kuweidi perekonnast on teada, et nad hakkavad aevastama siis, kui kõht täis saab. Ja on teatatud ka ühe arstitudengi juhtumist, kes kella täpsusega aevastas igal hommikul kell 8.20. Kuid muidugi lisatakse, et asi vajab edasist uurimist.
Ühendkuningriigi Wexham Parki haigla meedik Mahmood Bhutta on uurinud seksi ja aevastamise seoseid. Mõni patsient hakkab aevastama juba seksile mõeldes, teisel läheb aevastamiseks koos orgasmiga. Everett arvab, et footilist aevastamist võib seletada kolmiknärvi ja nägemisnärvide erilise ühendusega. Ta juhib tähelepanu, et hobused hakkavad vahel päikese käes pead raputama.
Kui päike paistab meile silma, tõmbuvad pupillid para-sümpaatilistest närvidest juhituna kitsaks. Kui kõht on täis, siis panevad parasümpaatilised närvid meie maomahlad liikuma. Kõik need närvid on keskendatud piklikajus, kus asub ka aevastuskeskus. Nõnda võivad muundunud geenid avada nende vahel otsetee.
Aevastamine aevastamiseks, kuid teadlased loodavad, et kui selle mehhanism on selge, aitab see võidelda ka migreeni või langetõve vastu, mida põhjustavad samuti närvisüsteemi lühiühendused. Kuid seniajani on footiline aevastamine tundunud nii ohutu, et võib häirida vaid lahingulendureid. Või siis rikkuda ära mõne õues võetud grupipildi. Kuid digifotoajastul pole hull seegi.
On küll üks seisund, milles viibides aevastamine pole üldse võimalik. See on REM-uni, mille käigus motoorseid närvirakke ei ergastata ja reflekssignaalid pole ajuga ühendatud. Enne aevastamist tuleb ilmtingimata üles ärgata.
