„Kõige imelikum keel maailmas on kahtlemata pirahã keel,“ kinnitab Oslo ülikooli keeleteaduste professor Rolf Theil.
Pirahã indiaanlased elavad Brasiilias Amazonase džunglis Maici jõe kaldal. Nende keel eristub kõigist teistest nii häälduse, sõnavara kui ka grammatika poolest — näiteks on seda keelt võimalik lisaks kõnelemisele ka laulda või isegi vilistada!
Briti etnoloog Daniel L. Everett on selle küttide-korilaste hõimu juures elanud ning pirahã keelt kõige kauem uurinud. Keele vilistatava variatsiooni kohta kirjutab Everett, et pirahãd ütlevad selle kohta „hapu suuga rääkimine“ (sama kirjeldust kasutatakse sidruni lutsimise kohta).
Vilistava kõne mõistmine on Theili osutusel võimalik tänu sellele, et pirahã keel on äärmiselt tonaalne. (Veel üks väga tonaalne keel on hiina keel, mida Thiel valdab vabalt.)
Pirahã ehk múra-pirahã keelsete sõnade juures on hääletoonil sama suur tähtsus kui kaas- ja täishäälikutel. Näiteks tähistatakse nii sõpra kui ka vaenlast sama sõnaga, kuid nende häälduste meloodiad erinevad.
Toone ja rütme on suhtlemiseks kasutatud ka mujal. Näiteks on Aafrikas siiamaani säilinud trummide vahendusel suhtlemise keel ning Kanaari saartel kõneldakse üht vile-keelt. Kõnelejad saavad valida kõrgete ja madalate toonide ja nende eri vältuste vahel, mistõttu võiks selliseid keeli mõnes mõttes võrrelda morsetähestikuga.
Tonaalsel keelel on konventsionaalsete keelte ees palju eeliseid. Taoline keel kõlab nimelt kaugele ja sellest võib abi olla näiteks džunglis ringi liikudes, kui soovite, et ei inimesed ega ka metsloomad ei teaks teie täpset asukohta.
Ühelainsal kaas- ja ühel täishäälikul rajanevat „hõikumiskeelt“ karjutakse eri helistikes. Sellisest kommunikatsioonist on kasu näiteks ränga vihmasaju ajal teisel pool jõge asuva inimesega suhtlemisel.
„Vilistamiskeel“ on ainult meeste pärusmaa ja peamiselt kasutatakse seda jahil käies saakloomade ülekavaldamiseks.
„Jahikaaslaste hüüdmise asemel, mis peletaks saaklooma minema, saab kütt teha hoopis linnu häält,“ selgitas Theil. „Ehkki edastatava info hulk on piiratud, on vilistamine lihtsate sõnumite saatmiseks ometi kasulik võte.“
Pirahã hõimu indiaanlased elavad looduses väikeste salkadena; nende rahvaarv küündib umbes 350-ni. See võib osaliselt selgitada nii arvsõnade kui ka värvuseid ja täpseid sugulussuhteid tähistavate sõnade puudumist nende keeles.
Arvsõnade tähendus on voolav, kuna hõimu liikmed pole traditsiooniliselt tegelenud kaubavahetusega. Kui meie ütleme „kaks“, ütlevad nemad midagi, mis tähendab umbes „natuke rohkem“.
„Arvsõnade nappus on maailma keeltes üsna levinud,“ kommenteeris Theil. „Sageli polegi vaja rohkem sõnu kui „üks“, „kaks“ ja „palju“.“
Värvuseid on võimalik kirjeldada millegi põhjal, mis on sama tooni — näiteks saab punast värvust määratleda vere, rohelist värvust taimelehe kaudu, jne.
Nii on juhtunud inglise keeleski sõnaga „apelsin“ (ingl orange), mis tuleb vana-prantsuse keelsest sõnast orenge, mis omakorda pärineb araabia ja pärsia keele vahendusel sanskritikeelsest sõnast nāranga. Värvusenimetus „oranž“ sai aga nime puuvilja järgi! Kuni 16. sajandini kasutati oranži värvuse kohta inglise keeles sõna geoluread, mis tähendab umbes „kollakaspunast“. Pole ka juhus, et sõna geoluread meenutab taani- ja norrakeelset samatähenduslikku sõna gul-rød.
Kõikide põlvkondade ja sugulussuhete määratlemiseks piisab neljast sõnast. Üks termin hõlmab kõnelejast endast vanemaid inimesi — nii lapsevanemaid kui ka vanavanemaid —, teine kõiki kõnelejaga samasse põlvkonda kuuluvaid inimesi, sh vendi-õdesid ja nõbusid. Veel kaks eri sõna tähistavad tütart ja poega.
Pirahã indiaanlased elavad olevikus ega pööra tegusõnu ei mineviku ega ka tuleviku ajavormidesse. Samuti ei eristata nende keeles ainsust ja mitmust — näiteks seda, kas parasjagu räägitakse ühest või mitmest isikust, selgitab kontekst.
Pirahã keeles on ainult kolm täis- ja mitte rohkem kui kaheksa kaashäälikut. Lihtne oleks arvata, et selliste piirangute tõttu on pirahã keel lihtsakoeline, kuid keerulise häälduse ja grammatika tõttu on võõraste jaoks selle omandamine äärmiselt raske.
