Millised on tänavuse ja mulluse karmi talve erinevused ja sarnasused?
Jõuluks aktiviseerusid Atlandi ookeanil tsüklonid. Edelatsüklonid tõid Läänemerele märksa soojemat õhku ning sademeid, nii et sisemaalgi oli lund mitmel pool üle 50 cm, kuid paljudes kohtades läks ilm sulale. Muutus polnud siiski püsiv. Uueks aastaks nõrgenes läänevool uuesti ning idast ja kirdest jõudis Eestisse külm õhk. Mere kohal põhjustas see järveefekti ja tõi peamiselt põhjarannikule rohkesti lund, nii et näiteks Tallinn-Harkus kasvas lumikatte paksus 63 sentimeetrini, mis sai uueks jaamarekordiks.
Temperatuur püsis mandril alla nulli peaaegu veebruari lõpuni. Jaanuaris oli mitu külmaperioodi, kui temperatuur langes 20-32 külmakraadini. Ilm oli enamasti rahulik ja sademeteta, kuu keskpaigas oli tähelepanuväärne härmatiseperiood.
Veebruar oli küll jaanuarist soojem, aga neljanda nädalani valitsesid külmakraadid. Veebruari viimase nädala sula järel pikki külmaperioode enam ei tulnud, kuid märtsi kolmanda nädalani oli ilm siiski valdavalt talvine ja paljudes kohtades maas 50-sentimeetrine või paksemgi lumikate.
Märtsi kolmanda nädalaga algas kevad ja lume lõplik sulamine.
Tänavu
Talv algas umbes kolm nädalat varem, ent sarnaselt mullusega läks üpris järsult väga külmaks: kui veel novembri keskpaigas oli kohati üle 10 kraadi sooja, siis kuu lõpus küündis õhutemperatuur 25 külmakraadini, sest kirdest jõudis Läänemereni külm õhumass. See põhjustas sooja mere kohal taas järveefekti, mistõttu põhjarannikul sadas rohkelt lund ja lumikatte paksus kasvas 40-50 sentimeetrini. Sisemaal oli ilm sademeteta, isegi päikeseline, ja lund üksnes mõne sentimeetri jagu. Detsember oli ühtlaselt külm (keskmisega võrreldes!) ja ulatuslikud tsüklonid tõid kõvasti lund.
Detsembris püsinud ilmasüsteem lagunes jaanuari alguses ja 9. jaanuaril saabus kõikjale sula. Edaspidi ei saanudki stabiilset talveilma kuni peaaegu veebruari keskpaigani. Lund jäi siiski väga palju maha, nii et ka veebruaris oli lumikate kohati kuni 60 cm paks.
Kõrvuti
2009/2010. aasta talve võiks iseloomustada kui stabiilset ja rahulikku, aga 2010/2011. aasta talve kui hästi muutlikku. Mõlemad algasid järsult külmade ilmadega, mistõttu sisemaal oli vaikne, sademeteta, päikeseline, kuid eelkõige põhjarannikul sadas järveefekti tõttu rohkesti lund. 2009/2010. aasta kõrgrõhkkondadega palistatud talverahu rikkusid vähesed tsüklonid. Tänavu seevastu määrasid just väga aktiivsed ja ulatuslikud tsüklonid talve ilme, tuues eriti jaanuaris ja veebruaris kiireid muutusi.
Mõlemad talved olid paksu lumikattega. Mullu oli selle põhjuseks peamiselt stabiilselt külm ilm, mistõttu jäi sadanud lumi püsima ja aja jooksul lumekiht pigem paksenes. Tänavusel talvel aga tingisid selle tsüklonid, mis detsembris rohkelt lund tõid.
2009/2010. aastal oli kõige külmem talve keskpaik (jaanuar), 2010/2011 aga algus ja veebruar, kusjuures esialgu läks kuni veebruarini tasapisi, kuid järjekindlalt soojemaks, ent veebruari teisel dekaadil saabus väga külm õhumass ja ilm oli sama külm või külmemgi kui novembri lõpus.
Talvede erinevuse põhjusi tuleb otsida nii ookeanist kui atmosfääri tsirkulatsioonist. 2009/2010. aastal oli Atlandi ookeani pinnatemperatuur keskmisest kuni paari kraadi võrra madalam, olles ilmselt üks põhjus, miks tsüklonaalne tegevus oli talvel loid ja läänevool nõrk või puudus. 2010/2011. aasta talve alguses oli läänevool samuti nõrk, kuid olukord oli siiski ebapüsivam. Juba jaanuaris aktiviseerus tsüklonaalne tegevus ning edela- ja läänevool haaras Euroopa põhjaosa, mõjutades ka Eesti ilma.
Üks huvitav talve püsivuse indikaator võiks olla lumi puudel. 2009/2010. aastal püsis detsembri lõpus sadanud lumi puudel (peamiselt okaspuudel) üsna suures koguses kuni veebruari lõpus saabunud sulani, 2010/2011. aasta talvel hoolitsesid aga sulad ja tuuled selle eest, et lumi ei jääks puudele kuigi kauaks.
MIS ON MIS?
Klimatoloogiline aastaaeg – aastaaegu võib määratleda mitmeti: kalendaarseid määratletakse kolme kuu kaupa, astronoomilisi pööripäevade kaudu, fenoloogilisi looduse sesoonsete muutuste järgi, sünoptilisi iseloomulike sünoptiliste protsesside järgi ja klimaatilisi ilmastiku sesoonsete muutuste kaudu. Käesolevas artiklis on aluseks viimane määratlus. Klimatoloogilisi aastaaegu on kaheksa: kevadtalv, varakevad, kevad, suvi, sügis, hilissügis, eeltalv, talv. Kõikide nende määramise aluseks on tavaliselt ööpäeva keskmine temperatuur, aga ka lumikatte esinemine. Talv algab püsiva lumikatte moodustumisega või külmailmade (temperatuuri maksimum <0 °C) domineerimisega. Tänavu juhtus see juba 24. novembril.
JÜRI KAMENIK (1988) on Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna geograafiatudeng. Teinud ilmavaatlusi 1998. aasta veebruarist, lemmikteemad on äike ning pilved.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!