Tuleb välja, et see esmapilgul möödaminnes pillatud tähelepanek iseloomustab tegelikult tendentsi inimese arengus - tippsportlased muutuvadki üha kogukamaks.

Gaines ei teadnud, et Duke'i ülikooli inseneride uus teooria on juba näidanud, et viimase saja aastaga pole olümpiaujujad ja sprinterid mitte üksnes suuremaks ja kiiremaks muutunud, vaid on kasvanud ka märksa kiiremas tempos kui normaalne elanikkond, vahendab Science Daily.

Lisaks väitsid uurijad, et seda kasvamisemustrit on võimalik konstruktaalteooria abil ennustada. Konstruktaalteooria on Duke'i teadlaste ajendatud loodusliku konstruktsiooni teooria, mis selgitab sedavõrd erisuguseid fenomene nagu jõgede valgalade moodustumine ning puuokste ja -juurte kapillaarne struktuur.

Uue analüüsi raames kogus Jordan Charles, tänavu kevadel ülikooli lõpetanud teise õpiastme tudeng, andmeid kiiremate saja meetri ujujate ja sama distantsi sprinterite, kes alates 1900. aastast on maailmarekordeid võitnud, kasvu ja kaalu kohta. Seejärel korreleeris ta nende sportlaste suuruse kasvu nende võiduaegadega.

"Tendentsid, mida meie analüüs näitab, annavad mõista, et kiirusrekordeid jäävad püstitama rasked ja pikad sportlased," ütles vanema autori Adrian Bejani, 13 aasta eest konstruktaalteooria visandanud inseneriõppe professoriga koos töötanud Charles. "Me usume, et see on tingitud loomade liikumise konstruktaalsetest reeglitest, mitte inimeste keskmise kasvu üldisest kasvust tänapäeval."

Charlesi uuring näitas, et samal ajal kui keskmine inimene on aastaga 1900 võrreldes umbes 4,8 cm pikem, on kiireimate ujujate pikkus kasvanud 11,4 cm ja kiireimate jooksjate oma 16,3 cm võrra.

Loomade liikumise teoreetilised reeglid sedastavad, et suuremad loomad peaksid liikuma kiiremini kui väikesed. Oma konstruktaalteoorias seostas Bejan kõik kolm loomade liikumise mudelit - jooksmise, ujumise ja lendamise. Bejan väidab, et liikumise kolm vormi alluvad kahele peamisele jõule, milleks on kaalu liigutamine alt üles ja hõõrdumistakistuse ületamine rõhtsal liikumisel. Seega saab neid kirjeldada samade matemaatiliste valemite abil.

Selliseid arusaamu rakendades suudavad uurijad teha paikapidavaid oletusi näiteks jooksukiiruste kohta Kreeka või Rooma keisririigis. Toona distantside läbimise aegu loomulikult ei dokumenteeritud.

"Antiikajal oli inimeste kehakaalud umbes 70 protsenti väiksemad kui tänapäeval," selgitas Charles. "Meie teooriat rakendades võib järeldada, et saja meetri jooks, mille võitmine täna nõuab vahemaa läbimist 13 sekundiga, võttis muiste aega umbes 14 sekundit."

Charles, kes Duke'is õppides kuulus ülikooli rinnuliujujate esindusmeeskonda, ütles, et seesugune uus lähenemine liikumisele ja kasvule kinnitab üht konkreetset võtet, mida ujumistreeningu raames rakendatakse, aga hoopis teisel põhjusel. Treenerid soovitavad ujujail iga tõmbega keha võimalikult palju veest välja tõsta; see peaks nende arvates lisama kiirust.

"Usuti, et ujujale avaldab hõõrdumine õhus vähem takistust kui vees," ütles Charles. "Kui keha on kõrgemal vee kohal, kukub see veepinda puudutades aga kiiremini ja rohkem ettepoole. Suuremat kasvu ujuja puhul on efekt suurem. Õige nõuanne, aga valel põhjusel."

Mõneti pentsiku järeldusena pakuvad teadustöö autorid välja, et kui antud aladel peaksid osalema iga kasvu sportlased, võib osutuda vajalikuks kaaluklasside kehtestamine.

"Võib ennustada, et tulevikus on sportlased raskemad ja pikemad," ütles Bejan. "Kui tahame pjedestaalil näha kõikides mõõtudes sportlaseid, võib selguda, et kiirusspordialad tuleb jaotada kaalukategooriatesse. Suuremat kasvu sportlased tõstavad ja tõukavad suuremaid raskuseid ning löövad kõvemini kui väiksemat kasvu sportlased, mis on teatud aladel nagu poks, maadlus ja tõstmine tinginud kaaluklasside kehtestamise."