Nagu Science Alert kirjutab, on vasaku ja parema eristamine keeruline neuropsühholoogiline protsess, millesse on kaasatud paljud kõrgemad neuroloogilised funktsioonid nagu võime liita kokku visuaalset informatsiooni aistingutega, keelefunktsioon ja mälu. Mõnede inimeste jaoks on vasaku-parema eristamine väga lihtne, teistel tekitab see aga probleeme.

Kujutleme situatsiooni, kus vasakut ja paremat poolt segamini ajav arst on vastamisi patsiendiga, kes kirjeldab talle oma probleeme mõne paarisorgani, näiteks neeru või kopsuga. Patsiendi haige organ asub tema enda vasakul küljel, tema vastas istuva arsti jaoks aga paremal. See tähendab, et vasaku ja parema korrektne eristamine nõuab lisaks eelmainitutele veel võimet ruumiliselt mõelda ja vaimusilmas kujutisi ringi pöörata.

Vale jalg maha?

On olukordi, kus parema ja vasaku eristamisega mitte hakkama saamisel võivad olla väga kurvad tagajärjed - mõned traagilisemad juhtumid meditsiinivallast on need, kus välja on lõigatud vale neer või alt võetud vale jalg.

Kui eksimine iseenesest on inimesele omane, siis vasaku-parema segamini ajamine võib olla midagi enamat kui lihtsalt ühekordne "tööõnnetus". On tõendeid, et naised ajavad vasaku ja parema sagedamini segi kui mehed, kelle ruumiline mõtlemine on mõningate uuringute kohaselt paremini arenenud.

Märkimisväärne on, et vasakut ja paremat ei aeta kunagi segamini isolatsioonis ehk siis, kui inimene viibib üksi ilma segavate faktoriteta ruumis.

Ajakirjas Medical Education ilmunud uuringus vaadeldi nüüd seda, kuidas erinevad haiglas esinevad taustahelid - piiksuvad monitorid, jutustavad kolleegid, jutt teleris ja nii edasi - seda mõjutavad, kuidas meditsiinitudengid paremat ja vasakut eristavad. Kokku mõõdeti 234 arstitudengi võimet paremat-vasakut eristada samaaegselt neile tüüpilist palati taustamüra mängides. Tulemused olid ehmatavad - isegi vaiksest suminast piisas selleks, et paljud tudengid parema ja vasaku lootusetult sassi ajaksid. Kui tudengeilt samal ajal, kui nad parema ja vasaku eristamisega tegelema pidid, veel erinevaid küsimusi küsiti, läksid nad veel rohkem segadusse. Eksitamine mõjus eelkõige vanematele naistudengitele.

Lisaks arvasid paljud katses osalenud, et nad on parema ja vasaku eristamises oluliselt osavamad kui tegelikult.

Paljud ei tea oma probleemist

Nii võib kokkuvõtteks öelda, et lisaks teatavale eelsoodumusele (sassiajamine on tõenäolisem naiste puhul) on oluliseks mõjutajaks see, kas ja kui palju inimest eristamise ajal segatakse.

Uuringus märgitakse, et need, kes parema ja vasaku eristamisega hakkama ei saa, arendavad teinekord välja oma meetodid, kuidas lihtsamini vahet teha - näiteks teevad (inglise kultuuriruumis) vasaku käe pöidla ja nimetissõrmega l-tähe, mis siis vasakut (ingl. k "left") tähendab. Aga needki meetodid ei tööta alati. Seetõttu öeldakse, et on vaja välja töötada strateegiad, mille abiga saaks selliseid situtatsioone vähendada ja ühtlasi tõsta tudengite ja õpetajate teadlikkust probleemist kui sellisest - see on oluline ka seepärast, et paljud inimesed ise ei teagi, et neil üldse niisugune probleem on.