“Me kahtlustame, et kui inimene oskab osavalt reguleerida üht tüüpi emotsionaalset reaktsiooni, tuleb tal ka muude emotsionaalsete reaktsioonide reguleerimine tõenäoliselt hästi välja,” ütleb uuringu juhataja Jason Winters Briti Columbia ülikoolist.

Uuringu raames kasutati 16 suvaliselt järjestatud videolõiku, millest pooled olid erootilised ja pooled naljakad (konkreetselt esines naljavideotes kõige ebaseksikam koomik, keda teadlastel leida õnnestus: Mitch Hedberg). Osalejatel paluti kontrollida oma reaktsioone mõnedele videotele, teisi aga lihtsalt vaadata. Pärast iga lõiku mõõdeti katsealuste erutust. Mehed ühendati masinatega, mis mõõtsid suguti jäigastumuse määra, vahendab LiveScience.

Uurijad tahtsid teada, kas mehed suudavad sugulist erutust kontrollida, nii-öelda ennast ja teisi ninapidi vedada.

“Minu eriala on kriminaalpsühholoogia, ning algne plaan oli viia uurimus läbi seksuaalroimaritega,” selgitab Winters. “Esmalt oli aga vaja selgeks teha, et sugulise erutuse reguleerimise võime üldise meessoost elanikkonna hulgas varieerub.”

Osalejad suutsid üldiselt tõepoolest füsioloogilist sugulist erutust reguleerida, kui neil seda teha paluti. Keskmiselt kahanes jäigastumusreaktsioon 25 protsenti.

Regulatsioonisuutlikkusel polnud mingisugust seost vanuse, sugulise kogemuse või sugulise kompulsiivsusega. Suguline erutuvus, suguline allasurutus (inhibitsioon) ja kirglikkus mõjutasid reguleerimisvõimet aga küll: kergemini erutuvad mehed suutsid reguleerida väiksemal määral. Sooritusprobleemide tõttu suguliselt allasurutud mehed suutsid erektsiooni edukamalt vältida.

Enamgi veel, uurimusest tuli välja, et mehed, kes kontrollisid kõige edukamalt oma reaktsiooni pornograafilisele filmilõigule, kontrollisid edukalt ka reaktsiooni Mitch Hedbergile. Nende puhul, kellel oli reguleerimisega raskusi, võib süüdistada pöördpsühholoogiat.

“Uurimuse kõige üllatavam tulemus oli, et mõnede meeste suguline erutus suureneb, kui nad seda kontrollida püüavad,” tunnistab Winters. “Teisisõnu, nende reaktsioon (nii füsioloogiline kui katsealuse enda tunnistusel) oli tugevam nendes katsetes, mille käigus nad erutust reguleerida üritasid, kui katsetes, mille käigus nad lihtsalt stiimuleid jälgisid. Me kirjutasime suurenenud erutuse ärevuse arvele — antud juhul on tegemist nõudeärevusega (ingl demand anxiety). Umbes nagu see, mis juhtub siis, kui keelate kellelgi mõelda valge elevandi peale. Neil, kes ülesande käigus kõige rohkem ärevust tunnevad, on kõige raskem valge elevandi peale mitte mõelda.”

Uuringu tulemustel võib olla märkimisväärseid rakendusi. “Järgmine samm on viia sama uurimus läbi seksuaalroimaritega,” ütleb Winters. “Ma kardan, et seksuaalkurjategijad on üldiselt väga kehvad reguleerijad, ning et suutmatus reguleerida on üks tegureid, mis nende kuritegelikku käitumist ajendab.”