Miks me radiatsiooni nõnda paaniliselt pelgame?
Esiteks tekitab inimeses ebamugavust absoluutselt kõik, mis tema keha mingi nähtamatu ja füüsiliselt käsitamatu nähtusena läbib. Palju on neid, kes suhtuvad skeptiliselt kasvõi mobiiltelefonide pea kõrval hoidmisesse, ei tunne end mobiilide kiirguses rahulikult. Röntgenpildi lubab arstil võtta aga iga patsient ning lennujaamas ei saa keegi väita, et läbi metalli otsiva turvavärava sammumine on temale emotsionaalselt vastuvõetamatu.
Ent mida võimsam on see jõud, nähtus või vool, mis inimese keha mingilgi määral läbib, seda võimsamaks kasvab inimese umbusk ning seda suurem on hirm selle ees, resümeerib Discovery News.
Vassimine
Eeltoodud tunnetele sekundeerib radiatsiooniohu teema raamides ka veel mastaapne valetamine, millega üritatakse totaalset paanikat vaka all hoida. Iseäranis Tšernobõli katastroofi ajast on hästi meeles jutt sellest, kuidas kõik on kontrolli all ning mingit suuremat ohtu pole. Lõpuks ulatusid mõjurid Iirimaani välja...
Samas teame ju kõik, et igal aastal sureb juba vähki, AIDSi, autoõnnetustesse jms. hoopis levinumasse hiigelhulgal maalasi, liigse radiatsiooni tõttu teise ilma aga kuigi sageli ei suunduta. Ka neid – vähki, AIDSi, autoõnnetusi – ei suuda me ju tegelikult reguleerida ega piisavalt ennetada, mistõttu võib ka neid ju tegelikult üsna vältimatuteks ohtudeks pidada nagu seda on tuumakatastroofi oht. Ka siis, kui teid tabab raskekoeline vähk, pole teil enam suurt midagi teha, teist enesest enam suurt midagi ei sõltu nagu ka kiiritada saamise puhul.
Kas on siis tõesti nii suur tunnetuslik vahe, et vähkkasvajale oskame oma organismi laastava pahalasena füüsiliselt näpuga näidata, radiatsiooni kui nähtamatu nähtuse, mis nähtamatult „nakatab“ pelgame aga kordi karmimalt?
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!