Mida toob kaasa eluea pikenemine

Tänapäeva arenenud riikide elanike elu kestab vähemalt kümnendi jagu kauem kui nende vanematel — seda mitte vananemise kulu aeglustamise või pööramise tõttu, vaid kuna inimeste tervis püsib kõrgema eani hea.

“Me elame kauem sellepärast, et inimesed jõuavad vanadusse hea tervise juures,” ütleb demograaf James Vaupel, kelle vastavateemaline ülevaateartikkel ilmus ajakirjas Nature. Kui vananemisprotsess — kaasa arvatud dementsus ja südamehaigused — aga juba algab, toimub see üsna samas tempos: “Mandumist mitte ei venitata pikemaks, vaid lükatakse edasi.”

Vanemaealiste inimeste parem tervis paistab tulenevat rahvatervishoiusüsteemi püüdlustest parandada elamistingimusi ja hoida ära haiguseid, nagu ka meditsiinilise sekkumise kvaliteedi paranemisest, osutas Põhja-Carolina Duke’i ülikooli vananemise demograafia keskuse juhataja Vaupel, kes on akadeemikuna tegev ka Saksamaa Max Plancki demograafiauuringute instituudi ja Lõuna-Taani rahvatervise ülikooli juures.

Viimase 170 aasta jooksul on keskmine eluiga kõige kõrgema oodatava eluaega riikides tõusnud tempos 2,5 aastat kümnendis, mis teeb umbes kuus tundi päevas.

Suremise tõenäosus kasvab koos vanusega kuni väga kõrge eani. Hea uudis on, et pärast 110. eluaastat suremise tõenäosus enam ei kasva. Halb uudis on aga, et siis jääb see püsima ühtlasele 50 protsendile aastas, nentis Vaupel.

“Kui me jätkame edusamme suremuse kahandamisel, on võimalik, et enamik lapsi, kes on sündinud alates aastast 2000, elavad 100. sünnipäevani 22. sajandil,” ütleb Vaupel. Kui keskmine eluiga kasvab samas tempos nagu viimasel kahel sajandil, võivad enam kui pooled täna elus olevad lapsed arenenud riikides näha oma sünnipäevatordil sada küünalt.

See tõstatab terve hulga huvitavaid poliitilisi küsimusi. Mida tähendab dramaatiliselt pikenenud eluiga tänase sotsiaalhoolekande, tervishoiusüsteemi ja majanduse kontekstis? Kas vananemisprotsessi saab veelgi aeglustada või selle algust jätkuvalt edasi lükata? Ning miks elavad naised jätkuvalt kauem kui mehed — nii et 100 eluaasta vanuses on neid meestest kuus korda rohkem?

Samuti võib olla aeg ümber mõelda see, kuidas me oma elusid struktureerime, ütleb Vaupel. “Kui noored mõistavad, et võivad elada enam kui 100 aastat vanaks, olles seejuures 90. või 95. eluaastal veel heas vormis, võiks olla arukam jaotada hariduse omandamine, töötamine ja laste kasvatamine suuremale hulgale eluaastatele selle asemel, et pühendada kaks esimest kümnendit eranditult haridusele, järgmised kolm või neli kümnendit karjäärile ja laste kasvatamisele ning viimased neli üksipäinis jõudeelule.”

Üks võimalus elutrajektoore korrigeerida oleks võimaldada noortel töötada lühendatud tööajaga, mille eest tuleks vastukaaluks püsida kauem tööjõuline. “20. sajand oli jõukuse ümberjaotamise sajand. 21. sajand kujuneb tõenäoliselt töö ümberjaotamise sajandiks,” arvab Vaupel.