Meie ajud känguvad. Kas me jääme rumalamaks?
Inimaju mõõtmete kahanemine on evolutsiooniline fakt, mis teaduskirjanik Kathleen McAuliffe’i esmalt üllatas. „Ma ütlesin „Mis mõttes? Ma arvasin, et see muutub suuremaks!“,“ rääkis ta USA avalik-õiguslikule raadiokontsernile NPR antud usutluses. McAuliffe sai teada, et nii olid lood kuni 20 000 aastat tagasi. Siis tegid meie kaugete kõukude ajud aga kannapöörde ja hakkasid muutuma väiksemaks — ning see protsess pole tänaseni peatunud.
Euroopat 20 000–30 000 aasta eest asustanud kromanjooni inimesel oli kõigist inimliikidest kõige suurem aju. Tänapäeva inimese aju on sellega võrreldes umbes kümme protsenti väiksem. „Puuduolev“ tükk aju on McAuliffe’i osutusel suuruselt võrreldav tennisepalliga.
Eksperdid pole taolise evolutsioonilise tendentsi järelmite osas sugugi ühel nõul. Mõned arvavad, et aset leiab üldine juhmistumine. Üks kognitiivteadlane, David Geary, väidab, et sedamööda, kuidas inimühiskond aina keerulisemaks muutub, ei pea üksikindiviidid enam ellujäämiseks ja paljunemiseks nii arukad olema.
Mitte kõik uurijad pole sedavõrd pessimistlikud. Duke’i ülikooli ajuteaduste instituudi antropoloog Brian Hare arvab, et aju mõõtmete kahanemine kujutab endast tegelikult evolutsioonilist eelist.
„Väiksem aju on agressiivsust pärssiva valiku tunnus,“ selgitab Hare. „Teisisõnu näitab see sallivuse kasvu.“
Hare ütleb, et kui asurkonnas hakkab ilmnema looduslik valik agressiivsuse vastu, võib loomi pidada kodustatuks. Ning paljude kodustatud loomade, nt ahvide, koerte või kalkunite juures võib ilmnemas täheldada teatud laadi füüsilisi omadusi, milleks muu hulgas on kergem ja nõtkem luustik, lame laup — ja väiksem aju.
Hare’i uuringud on keskendunud šimpansidele ja bonobodele e kääbusšimpansidele. Evolutsioonilises plaanis seisavad need loomad inimesele üsna lähedal, ent on samas omavahel üsna erinevad. Bonobode ajud on šimpide ajudest väiksemad — ja nad on ka väga palju vähem agressiivse loomuga.
Ehkki kummagi liigi esindajad on tunnetuslikult võimelised mõistatusi lahendama, kinnitab Hare, et lahenduseni, mis eeldab koostööd, jõuavad šimpansid palju väiksema tõenäosusega. Bonobode juures taoline reegel ei kehti.
„Kui toitu on üsna vähe ja seda pole lihtne jagada, suudavad bonobod probleemi lahendada,“ väidab Hare. „Samas kontekstis — süüa on vähe ja seda on raske jagada — šimpansid aga lihtsalt keelduvad koos töötamast. Nad ei suuda probleemi lahendada, ehkki teavad, kuidas seda teha.“
Hare tunnistab, et inimaju kahanemine võib anda märku evolutsioonilisest juhmistumisest, ent peab olulisemaks kõike, mida taoline nähtus meile meie enda kohta õpetab, kuna tema hinnangul rikastab inimese evolutsiooni võrdlemine teiste loomaliikide omaga meie arusaamist inimeseks olemisest.
„Loomade ja inimolemuse uurimise juures on meeldiv see,“ ütleb Hare, „et see aitab meil konstrueerida meie enda tumedamale poolele keskenduvaid strateegiaid, aitab meil nende peale tulla.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!