„Machiavelli nimetamine deemoniks on absoluutselt vale,” jätkas Donskis. „Machiavelli oli küll keeruline inimene, nagu tal oli ka keeruline elu, aga inimesena oli ta hea ja sõbrana oli väga ustav.”

Mis aga Machiavellit vaevas ja kirjutama ajendas, oli tema kaasaja poliitika. Ajaloost on teada, et kui Machiavelli sõber ja toetaja Piero Soderini kaotas oma isa ja koos sellega kõik, oli võimul Medicite klann, keda Machiavelli väga vihkas, sest need olid kord võtnud ta kinni ja teda piinanud.

Machiavelli nägi, et tema kaasaegsed ei ole suutelised tegema vahet isikliku elu ning avaliku elu asjade vahel. Ta kaebas, et inimesed kasutavad riiki perekondade ja sõprade hüvanguks; poliitilisi institutsioone ja riiki selleks, et rahuldada oma isiklikke vajadusi. „Oleme lootusetult korrumpeerunud,“ tsiteeris Leonidas Donskis 16. sajandi Machiavellit.

Ajalugu uurides leidis Machiavelli, et viimati olid Itaalias inimestel väärtused paigas antiikajal ning seadis selle ajastu oma kaasaegsetele eeskujuks. Machiavelli tunnustas antiikset Roomat selle eest, et seal võisid isad oma poegade üle toimunud kohtumõistmisest osa võtta. Donskis täpsustas, et sellisesse olukorda sattumise korral ütles isa pojale: „Kui sa reedad oma isamaa, sa ei ole enam minu poeg. Eraisikuna, sinu isana ma võin sind mõista, avaliku elu tegelasena, riigimehena aga mitte kunagi.” antiikaega ja oma kaasaega võrreldes pidi Machiavelli kurbusega tõdema sedagi, et erinevalt vanades roomlastest ei ole tema kaasaja poliitikud enam nõus pärast võimuloleku perioodi pöörduma tagasi oma igapäevatöö juurde.

Machiavelli ei pidanud oma kaasaja poliitikat selle sõna nime vääriliseks ning tekkinud olukorrale ennustas ta hävingut. Filosoofina tundis ta enesel lasumas kohustust anda katastroofist välja tulemiseks omapoolseid soovitusi. Selle tulemusena kirjutas ta 1513. aastal „ll Principe” ning ta saatis raamatu ka Firenze linnapeale, Medicite klanni esindajale. Donskis seletas, et originaalis oli raamat mõeldud n-ö sisemiseks kasutamiseks, ja kuigi selle raamatu kirjutamisega oli Machiavelli eesmärk näidata end sellena, kelle nõuandeid Medicid väga vajavad, ei ole raamatus midagi, mis viitaks Machiavelli püüule Medicitele meele järele olla.

Machiavelli suri 15 aastat hiljem vaese humanistina, kellel ei olnud enam aastaid olnud kokkupuuteid poliitikaga. „Il Principe” trükiti alles 1532. aastal — 5 aastat pärast tema surma. Machiavelli töödele oli vastaseid, kuid oli ka pooldajaid, viimaseid leidus ka väljaspool Itaaliat, neist pooldajaist olulisim oli filosoof Sir Francis Bacon Inglismaal. Bacon toetas Machiavellit ja kiitis: „Senimaani on filosoofid kirjeldanud poliitikat nii nagu see peab olema, Machiavelli oli esimene, kes näitas poliitikat sellisena nagu see toimib.” Kolm sajandit hiljem kordas sama mõtet oma töödes ka Karl Marx ning Machiavelli ideedest said tugevalt innustust carbonari (söepõletajate) liikumise liidrid. Lõpetuseks rõhutas Leonidas Donskis, et enamik renessansiaja mõtlejaid olid kõigele lisaks ka kirjanikud, nad armastasid kasutada metafoore ja teatraalset stiili. Seepärast ei saa ei Thomas Moore’i, Erasmust ega Machiavellit lugeda ja mõista sõna-sõnalt, nende kirjapandut tuleb interpreteerida.

Vytautas Magnuse Ülikooli professori Leonidas Donskise mõtteid Tallinna Ülikoolis peetud loengust kirjutas üles Krista Männa.

Studia Generalia avalike loengute kava.