Australian National University teadlane Nur Gueneli ütles, et iidne pigment leiti Lääne-Aafrikast, Mauritaanias asuvast Taoudenni piirkonnast. Eredat värvi peetakse teistest eelajaloolistest pigmentidest lausa pool miljardit aastat vanemaks.

Fossiilid, millest värv avastati, muutsid aja jooksul erinevate mõjurite alusel värvi. Algselt olid fossiilid rohelised, kuid muutsid seejärel värvi vahemikus verepunasest kuni tumelillani. Pärast fossiilide lahustamist tuligi nendest välja lõplik värv - õlivormis roosakas pigment.

Värvi tekitajaks on tsüanobakterid

Pigmendi analüüsist selgus, et selle värvus tuleneb molekulaarsetest klorofüllifossiilidest, mille tekitajateks olid iidsed maailmamerd valitsevad fotosünteesivad organismid - tsüanobakterid. Pigmendi vanuse konteksti mõistmiseks võib tuua võrdluse, et leitud fossiilid on kümme korda vanemad, kui näiteks tuntud Türannosaurus Rexi nime kandvad dinosaurused.

Uurimuse tulemuseni jõudmiseks pidid Gueneli ja ta kaaslased kõrbe alt leitud miljardi aasta vanused kivimid pulbriks tegema. Seejärel oli võimalik pulbrist eraldada vajalikud osakesed ning neid analüüsida.

Analüüsi tulemuste kohaselt sisaldasid analüüsitud osakesed tsüanobakterite säilmeid. Gueneli selgitas, et umbes miljard aastat tagasi olid tsüanobakterid toiduahela madalaim lüli - kõik toonased mereolendid toitusid just nendest organismidest. Tsüanobakterite suurus polnud aga piisav, et need oleks saanud olla toiduks suurematele organismidele.

Avastus on aluseks uutele arenguteooriatele

Maa on umbes neli miljardit aastat vana. Esimesed keerulisemad eluvormid hakkasid meie planeedil aga tekkima umbes 600 miljonit aastat tagasi. Roosade fossiilide avastamine annab teadlastele rohkem infot selle kohta, miks läks esimestel Maal tekkinud loomadel välja arenemiseks peaaegu kolm ja pool miljardit aastat. Kui varem arvati, et keerulisemate eluvormide arengut pärssis hapnikupuudus, siis roosaka pigmendi avastus võib indikeerida, et see ei olnud põhjuseks.

Teadlaste uue teooria kohaselt ei saanud suuremad olendid välja areneda, sest nende jaoks puudusid piisavalt suured toiduosakesed. Näiteks on mikroskoopilised vetikad oma massi poolest tuhandeid kordi suuremad kui tsüanobakterid. Iidsetes ookeanides võimutsenud tsüanobakterid hakkasid vetikate tekkides oma arvukuselt oluliselt vähenema.

Uurimuse kaasautori Jochen Brocksi sõnul on just vetikad loomade arengud väga olulised: "Tsüanobakterite hulk maailmameres hakkas vähenema umbes 650 miljonit aastat tagasi. Samal ajal hakkasid jõudsalt paljunema ja arenema ka vetikad, kes suutsid pakkuda keerulisemate ökosüsteemide arenguks vajalikku energiat ning olid suuremate loomade ja inimeste välja arenemise aluseks," ütles ta.

Uurimus avaldati väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America.