Loomade uurimisprotsess koosneb alati kindlatest etappidest. Kui teadlased on välja selgitanud liigi olemuse ja isendite arvukuse, uuritakse järgmiste sammudena seda, kuidas loom on „kokku pandud“ ehk missugune on ta anatoomia. Seejärel seda, kuidas ta toimib, ehk milline on looma füsioloogia. Mõlemal teadus­valdkonnal on pikk ja mitme­kesine ajalugu, mis ulatub tagasi vähemalt Kreeka ja Rooma loodus­uurijate aega.

Loom registreerib ja korrastab ümbritsevast maailmast saadavat infot ning juhib oma keha meele­elundite, närvi- ja hormonaal­süsteemi abil. Neid süsteeme on mitmesuguseid. Kui paljude loomade meeleelundid ja närvisüsteem on keerukad ja need registreerivad ümbritsevast keskkonnast suure hulga erinevaid andmeid, siis näiteks aerjalalistel on üksainus algeline silm, mis eristab ainult valgust ja pimedust.

Toitainete omastamise ja jääk­ainete eritamise eest hoolitseb seedesüsteem. Tööpõhimõttelt on see väga lihtne, aga kuna loomade toidusedelisse mahub erinevaid asju – puitu, sulgi, verd –, on ka selles süsteemis suur indivi­duaal­ne variatsioon.

Sama on ka hapniku omastamisega: väikesed loomad saavad seda oma kehapinna kaudu, aga suurematel loomadel on hapniku õhust või veest kätte saamiseks vaja kopsude, lõpuste või muu sarna­sega hingamissüsteemi.

Samuti erinevad loomade paljunemis­süsteemid: mõni neist muneb, mõni sünnitab eluspoegi. Osa loomi paaritub järglaste saamiseks, osa kasutab neitsisigimist ja kõige lihtsamad loomad hoopis poolduvad ehk jagunevad lihtsalt kaheks.

Loe loomade anatoomia erisuste lühikokkuvõtet jaanuari Imelisest Teadusest!