Maa võib olla seniarvatust palju noorem
Uurijad on välja arvutanud, et meie koduplaneedi moodustumine pärast Päikesesüsteemi tekkimist 4,567 miljardi aasta eest võis võtta palju rohkem aega kui teadlased seni on arvanud, vahendab The Daily Telegraph.
Cambridge’i ülikooli geoloogid, kes võrdlesid Maa vahevööst pärit keemilisi isotoope meteoriitidelt pärinevatega, väidavad nüüd, et Maa saavutas oma praeguse suuruse umbes 4,467 miljardi aasta eest.
Minevikus on teadlased hinnanud, et juurdekasvuks nimetatav Maa kujunemisjärk, mille käigus gaas, tolm ja muud ained kogunesid kokku ja moodustasid planeedi, vältas vaid 30 miljonit aastat. Uus uurimus annab aga mõista, et too protsess võis võtta isegi kuni 100 miljonit aastat — üle kolme korra kauem.
Ajakirjas Nature Geoscience avaldatud töös väidavad autorid, et ehkki Maa kosus 60 protsendini oma praegusest suurusest suhteliselt kiiresti, võis protsess seejärel aeglustuda ja võttagi kokku umbes 100 miljonit aastat.
“Kogu küsimus sõltub selle väljaraalimises, kui kaua võttis aega Maa tuuma moodustumine, mis on üks suuremaid mõistatusi teaduse antud valdkonnas,” osutab üks autoreid, Cambridge’i ülikooli doktor John Rudge.
“Üks probleeme on seni seisnenud selles, et teadlased eeldavad reeglina, et Maa juurdekasv toimus eksponentsiaalselt kasvavas tempos. Meie usume, et see protsess ei pruukinud olla nii lihtne — see võis toimuda palju hüplikumalt, ajuti seiskudes ja siis jälle käivitudes.”
Maa juurdekasv hõlmas jada kokkupõrkeid suurte rusutükkide, nn planeediloodete vahel. Nendes kokkupõrgetes tekkinud tohutu kuumus sulatas üles kasvava planeedi sisemuse, tekitades Maa keskkohta vedelast metallist tuuma ja selle ümber vahevöö.
Paljud teadlased usuvad, et protsessi viimane osa leidis aset siis, kui umbes Marsi suurune teavekeha Maaga kokku põrkas ja osa planeedist lahti murdis, moodustades Kuu.
Uurimisrühm kasutas Maa juurdekasvu vältel tekkinud keemiliste isotoopide määrade mõõtmistulemusi, mis kujutasid endast omamoodi geoloogilist kella. Seejärel võrreldi Maa isotoobitasemeid meie planeeti kaasajal tabanud meteoriitidest võetud proovidega.
Taoliste meteoriitide näol on tegemist n-ö ajakapslitega, mille isotoopide määrad on sarnased neile määradele, mis leidusid algupärases aineses, mis Päikesesüsteemi moodustumise ajal planeetideks ja kaaslasteks kokku kuhjusid.
Erinevused Maa ja meteoriitidest leitud volframiisotoopide väärtustes andsid teadlastele aimu sellest, kui kaua juurdekasv tegelikult aega võttis.
Rudge ja kolleegid kalkuleerisid Maa võimalikku kujunemist vahevöö isotoopide lagunemise teadaoleva määra juures raalmudelite abil, näidates, et Maa väga tõenäoliselt ei saanud ühtlaselt vormuda 30 miljoni aastaga, vaid kasvas selle asemel umbes kahe kolmandikuni praegusest suurusest väga kiiresti, 10-40 miljoni aastaga. Seejärel juurdekasv aeglustus ning edasine kujunemine võttis veel 70 miljonit aastat aega.
“Kui arvutused on õiged, tähendab see, et Maa moodustumine nõudis kokku umbes 100 miljonit aastat,” ütles Rudger. “Meie hinnangul on Maa seega umbes 4,467 miljardit aastat vana — suisa poisike võrreldes varem kujutletud 4,537 miljardi aastase planeediga.”
