Kui praam Sewol 16. aprillil 2014 Korea poolsaarest edelasse jääva Jindo saare lähistel põhja vajus, uppusid selle pardal viibinud 304 inimest, suur osa neist koolilapsed. Kogu riiki vapustanud tragöödia uurimisel selgus, et laevahuku põhjustajateks olid eelkõige inimlikud eksitused nagu ebaseaduslik ümberehitus, lastiruumi ülekoormamine, meeskonna kogenematus ning halb suhtlus praami haldava ettevõtte ja riiklike regulatiivametkondade vahel.

Sŏul kuulutas mullu, et kavatseb 6825 tonni kaaluva aluse pinnale tõsta — seda on nimelt häälekalt nõudnud ohvrite perekonnad, kes loodavad, et seni teadmata kadunud üheksa surnukeha võidakse veel üles leida. 72 miljonit dollarit (u 63,7 miljonit eurot) maksva projekti läbiviijaks on valitud Hiina ettevõte.

Väljatõstmine peaks algama tänavu mais ja võib läbi saada juba juuli lõpuks. Sewol asub rohkem kui 40 meetri sügavusel merepinna all ning peamiseks väljakutseks päästjatele on 145 meetri pikkuse vraki ülestõstmine merepõhjast nii, et see tükkideks ei lagune.

„Kahjuks ei saa midagi garanteerida, aga me teeme kõik, mis meie võimuses, et riske maksimaalselt kahandada,“ kinnitas väljatõstmisprojektiga seotud globaalse konsultatsiooni-ettevõtte TMC laevandusarhitekt Simon Burthem.

Võrdluseks
1994. aastal uppunud MS Estonia oli veeväljasurvelt umbes 2,5 korda suurem kui MV Sewol. Estonia lebab umbes 80 meetri sügavusel Läänemere põhjas, MV Sewol enam kui 30 meetri sügavusel Kollases meres.


MS Estoniast seitse korda suurem kruiisilaev Costa Concordia, mis läks Vahemeres põhja 2012.a, tõsteti üles 2014. aastal, kuigi laev oli siiski kogu aeg osaliselt veepinnal. Costa Concordia pinnaletõstmine läks maksma enam kui miljard eurot.

„Sellisest sügavusest pole seni ühtegi vrakki ühes tükis üles tõsta üritatud, nii et see on meie jaoks väga keeruline ja väljakutseterohke projekt, esimene seesugune kogu maailmas,“ rõhutas ta.

Hiina merevarade pinnaletoomise ettevõtte töödejuht tõstis operatsiooni eel esile akvalangistide brigaadide töö ohtlikkust sageli reetlikes tingimustes.

Praamikergitajate peamiseks ülesandeks on praegu aluse põhjalik mähkimine võrku, nii et mitte miski — näiteks uppunute jäänused — praamist tõstmise ajal välja ei pudeneks.

MV Sewol uppus selles kohas kaks aastat tagasi.