Loomalood: Ilves õhuakrobaatikat ei harrasta!
Suurem osa päevasest ajast kasutab ilves puhkuseks, aga kui külastaja on puu otsas oleva pikutuspaiga avastanud, ei peeta vajalikuks põgeneda, vaid jäädakse huviga vaatama, mille poolest seekordne loodusesõber teistest erineb. Üldiselt kehtib reegel, et puu otsa pikutama ronitakse jahedal aastaajal ja soojemal ajal otsitakse varjulist kohta maapinnalt. Elistvere ilvestest pooled lesivad aga ka talvel maapinnal ja on hästi vaadeldavad.
Metsik salapära nende silmades ja uhke hoiak avaldavad muljet ning tihti küsitakse, miks ilvesed puu otsast teisele poole aeda ei hüppa ja ära ei põgene? Vastus on lihtne - Elistveres on nende kodu. Kodu on kõige turvalisem koht maa peal, ja seda teavad meie kiisud hästi. Pealegi pole ilvesed õhuakrobaadid, kunagi ei hüppa nad puu otsast alla, vaid ikka ronivad tagurpidi, saba ees. Küll aga on ilves maapinnal saaki jahtides võimeline edasi liikuma kuni 4-meetriste hüpetega. Vahest õnnestub ehtne jahipidamine ka loomapargi ilvestel, siis on saagiks küll kõigest pisinäriline või harakas, kuid meeled püsivad erksad ja trenn saab tehtud.
„Kuiva trenni“ teevad ilvesed päris tihti: jälgivad pingsalt metskitsede elu lähedalasuvas aedikus, annavad edasi sõnumi, et oleme kiskjad ja pöörduvad siis talitaja toodud värskete lihatükkide kallale. Looduses lohistavad ilvesed oma saagi murdmiskohast eemale ja hakkavad alles siis maiustama, ka loomapargi ilvesed kõnnivad oma portsjoniga teistest eemale, et rahulikult nosida.
Liha on nende jaoks tavaliselt 1,5-2- kilosteks portsjoniteks tükeldatud, et kõik võrdselt saagist osa saaksid. Poegade jaoks pannakse valmis palju väiksemad tükid, aga lapsed peavad ennastki suurteks kiskjateks ja asuvad esmalt ikka suuremate käntsakate kallale. Sikutavad ja tirivad, kuid ilmselgelt ei jõua nad suurt lihatükki minema viia. Pikalt plaani pidama ei hakata, tähtsalt haaratakse kinni väiksemast tükikesest ja ollakse iseendaga rahul.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!