Loomade seas vohab homoseksuaalsus

Igaüks loomakasvataja teab, et loomariigis on homo- ja biseksuaalsus tavaline asi. Teadlased arvavad, et homoseksuaalsusel võib loomade elus olla ka kindel positiivne roll. Paraadile homodest loomad muidugi ei läheks.

Teadlased on koguni leidnud, et geidest ja lesbidest linnuvanemad on järglaste üleskasvatamises edukamadki kui “puhtad” heteroseksuaalid. Näiteks haudus tänavu kevadel New Yorgi loomaaia isaspingviinidest homopaar üheskoos edukalt välja pingviinipoja munast, mis oli neile antud, kirjutab bioloogiharidusega ajakirjanik Rainer Kerge SL Õhtulehes.

See ei olegi kodustamise või vangistuses pidamise tulemus — vabalt elavail loomadel on homoseksualism väidetavalt koguni tavalisem. Teada on umbes 450 loomaliiki, kellel see mingis vormis esineb: nende seas imetajaid, linde, kalu, sisalikke ja isegi putukaid.

Inimese lähima loodusliku sugulase — kääbusšimpansi — mõlemad sugupooled on biseksuaalsed. Umbes pool nende kõigist suguaktidest on homoseksuaalsed. Eriti omasooiharad on emased kääbusšimpansid, kes pidavat võimaluse korral lesbismi harrastama lausa kord tunnis.

Teadlased on loomade homoseksuaalsust seni pidanud bioloogiliselt mõttetuks, haiguseks või näiteks kiimas looma eksliku instinktiivse vastusega tõeliste seksuaalärritajatega sarnanevaile ärritajatele juhul, kui esimesi pole. Nagu näiteks isaskoer emase puududes ennast teie jalaga rahuldab. Ent viimase aja tähelepanekud sunnivad mõtlema, et sellised seletused pole piisavad. Seni on sellealased uuringuid takistanud ka ühiskondlik surve.

Kerge märgib, et loomad on ikkagi harva täitsa homod — enamasti on nad biseksuaalid ja võimelised järglasi saama. Ja ka loomadel esineb nagu inimestelgi küllaga seksuaalsuhete varjamist — näiteks kui isaslind kargab võõrast emast oma paarilise eest salaja. Aga enamasti muidugi on enamiku loomade seksuaalelu, ka homosuhted, inimestega võrreldes tunduvalt avalikum. Nii et paraadiks poleks neil mingit vajadust.